Kolmapäeval viibis Hiiumaal Ungari etnograafiamuuseumi kuraator Agnes Kereszi, kel käsil näituse koostamine Ungari etnograafiamuuseumi kogudest.
Kauge külalise võttis vastu Hiiumaa muuseumi teadusdirektor Helgi Põllo, kellega koos käidi ka Saaremaal. Näitust, mis pannakse kokku ungarlase Bán Aladári poolt Eesti saartelt kogutud vanavarast, tahetakse Eestis, sh Hiiumaal ja Saaremaal, aga võib-olla ka teistes muuseumites, eksponeerida aasta jooksul alates tänavu oktoobrist. Mõlemal saarel käis ka Ungari professor, eepose “Kalevipoeg” tõlkija, Bán Aladár sajand tagasi vanavara kogumas.
“See on meie võlg teie ees, et tuua teile tagasi näha tõendusmaterjal sellest, millised meistrid teil siin elasid,” ütles Kereszi.
Bán Aladári radadel
Põllo märkis, et ilmselt tehakse näitus põhimõttel, et Saaremaal eksponeeritakse valdavas osas Saaremaalt ja Muhust kogutud esemeid, Hiiumaal valdavalt siit kogutud esemeid.
“Bán Aladáril õnnestus siit koguda väga häid asju, milliseid isegi teie muuseumi kogudes ei ole,” rääkis Kereszi.
“Ei saa päriselt öelda, et meie kogudes selliseid asju üldse ei oleks, kuid need käsitööna valminud esemed on ju alati unikaalsed ja erinevad,” lisas Põllo.
Ta ütles, et samas on ungarlastel tõepoolest näiteks mõned hiiu mehe rõivad, mida Hiiumaa muuseumi kogudes üldse ei leidu. “Ehk Eesti rahva muuseumi kogudes, kuid üldiselt on meeste rahvarõivad kogudes üldse haruldased,” märkis Põllo. Teadusdirektor selgitas, et infot hiidlaste kunagise elu-olu kohta püütakse koguda kogu maailmast, selleks, et saada tervikpilti. Seetõttu on väga väärtuslik, et Ungaris on need kogud säilinud ja nüüd neid unikaalseid esemeid ka Hiiumaal näha saab. Näiteks ainuüksi hiiu naise käiseid on säilinud ligi poolsada, palju on ka küitkuubesid sh Reigi omi, milliseid Hiiumaa muuseumis on vähe.
Elu-olu sajand tagasi
Näitus, kus etnograafiamuuseumi kogudes leiduvat Hiiumaa-Saaremaa vanavara eksponeeriti, oli mullu üleval Budapestis. Hiiumaa rahvakultuuri spetsialist Helle-Mare Kõmmus käis seda kohapeal vaatamas, kuid Põllol jäi Ungari-sõit isiklikel põhjustel ära.
Põllo ütles, et tundis ammu huvi, et see näitus ka Hiiumaale jõuaks, kuid see ei õnnestunud. Asi hakkas liikuma pärast Saaremaa muuseumi teaduri külaskäiku Budapesti. Kereszi tunnistas, et neil oli isegi natuke häbi, et asjad lebavad muuseumis 100 aastat ja neid väärtusi kellelegi ei näidata ja siis sündis näitus Ungari pealinnas. Enne seda, kui kaks riiki leppisid kokku Eesti-Ungari koostööprogrammi aastateks 2012–2015, kohtus Kereszi meie kultuuriministriga ja rääkis neist aaretest talle. Nii saigi näitus programmi lisatud.
Kereszi rääkis, et Aladár on üles tähendanud väga head kirjeldused Hiiumaa elanike kohta. Muuhulgas kirjutas ta, et hiidlased on kõige jõukamad ja haritumad inimesed neist, keda tal õnnestus näha Eesti saartel. Leidub terve lehekülg kirjeldusi sellest, kuidas inimesed Hiiumaal elavad, et mehed käivad tööl Soomes või mandril, et siin on kõige kiiremini kasutuselt kadumas rahvarõivad, mida Muhu saarel ja Saaremaal veel kantakse. Aladár kirjutab oma märkmetes ka Hiiumaa “turismipotentsiaalist” märkides, et talle näib, nagu võiks see saar saada kuurordiks, kus inimesed saaksid puhata. “Ta kiidab Hiiu saare vaikust, kauneid maastikke ja ilusat mereranda ja ütleb, et siin on olemas kõik puhkuseks vajalik,” vahendas Kereszi.
Ammune tutvus
“Tutvusime ajal, kui tema oli Tartu ülikooli üliõpilane ja mina õppisin Leningradis, praeguses Sankt Peterburgis. Meie kateedri juhtaja oli eestlane, professor, kes korraldas meile ebatavalise ekspeditsiooni Dagestani,” rääkis Kereszi. Reisile kaasa tulid üliõpilased Soomest, Iraanist, Ungarist ja Eestist ning seal Helgi ja Agnes tutvusidki.
Kereszi küsis, kas Helgil on säilinud fotosid tollest ekspeditsioonist ning oli väga rõõmus, kui kuulis jaatavat vastust.
Naerdes meenutasid nad 70ndatel toimunud ekspeditsioonil nähtut ja mõlemad kinnitasid, et need muljed ei unune. “See oli meie, noorte inimeste jaoks unustamatu kogemus,” kinnitas Põllo.
Kereszi lisas, et õppetunnina, kuidas koguda etnograafilist materjali, oli see ka väga kasulik.
“Oli huvitav, et saime võimaluse astuda sisse inimeste kodudesse, näha, kuidas nad elavad, nendega vestelda, koos süüa, olla pulmas külaliseks – mäletad?” küsis Põllo.
“Mäletan! Me naljatasime, et meist saavad etnograafia ohvrid, kuna seal kästi meil kogu aeg juua. Me vastasime, et tänan, ei, me ei soovi, aga seda ei tahetud kuuldagi ja muudkui nõuti, et peab jooma,” meenutas Kereszi.
Põllo meenutas, kuidas tema teatas, et viina ta üleüldse ei joo ja siis otsiti kusagilt välja konjak. “Üldiselt seal kohalikud naised ei joonud, aga kuna meie olime külalised, pidime tingimata pruutpaari terviseks jooma,” rääkis Põllo, keda usuti olevat mitte Estonija´st, vaid Ispania´st või Islandija´st. “Kõik teised olid ju välismaalt, nii arvati, et minagi.”
