Marit Mätik “Õppus, õppus, õppus, Dago 3 merevalvekeskusele – Rohuküla ja Rukkirahu vahel koordinaatidel /—/, on parvlaev Tiiu põrganud kokku lõbusõidualusega. Vees on palju kannatanuid!” Umbes sellise väljakutse sai Hiiumaa vabatahtliku merepääste seltsi merepäästemeeskond Dago 3 laupäeva hommikupoolikul. Meeskonda juhtis suure mere- ja merepääste koolituskogemusega Marek Rätsep, liikmeteks Tõnu Paljas ja Mirje Roasto.
Sõit Kärdlast Rohukülla võtab aega umbes tunni. Kuna õppuse kestuseks oli kaks tundi, olime eelnevalt õppuse korraldajatega kokku leppinud, et vabatahtlike merepäästemeeskond liigub tegelikult juba varem õppuse ala piirile ja reageerib sealt. Selline korraldus andis meie meeskonnale võimaluse juba Rohukülla sõites mõningaid harjutusi teha. Nii saidki meeskonnaliikmed harjutada elektronkaardil navigeerimist ning ette võeti ka Kakralaiule lähenemise harjutus – juhul, kui seal peaks teinekord keegi abi vajama, siis on teadmine olemas. Samuti sai meeskond sellise korralduse puhul ka õppuse sisulises osas rohkem osaleda.
Tõnu Paljase sõnul oli õppida igal sammul nii minnes kui kohapeal ning õppusel oli lihtne just kogenud meeskonnavanema õigete otsuste ja korralduste tõttu.
Mirje Roasto liitus vabatahtliku merepäästega alles eelmisel sügisel ja osales päris merepäästemeeskonna koosseisus reaalsel õppusel päästjana esmakordselt. Tema ütles, et õppuse mastaap kujunes esialgu arvatust palju suuremaks, rohkem oli kommunikatsiooni, aga ka arvestamist üksteisega.
“Meie ülesanne oli päästa kannatanuid veest ja päästeparvedest, hiljem saime kaasa aidata kanderaamil kannatanu transportimisel Tiiult kaldale ning teha merel otsinguid,” kirjeldas ta õppusel kogetut. “Rollijaotus meeskonnas kujunes justkui iseenesest ja tiim toimis, mis ongi kõige tähtsam,” hindas ta.
Merevalvekeskuselt saadud ülesanne oligi kannatanute veest leidmine ja päästmine. Meeskonnavanem
Marek Rätsep selgitas, et see on kõigi merepäästesündmuste puhul alati esmatähtis, kuna meie jahedates vetes inimesed mitte ei upu, vaid alajahtuvad ning hukkuvad seetõttu.
Samuti saime aru, et otse parvlaevalt me kannatanuid paraku enda madala aluse pardale võtta ei saa – luugid on liiga kõrgel. Nii käiski kannatanu evakuatsioon kanderaamil nagu treppi mööda – kõigepealt PPA suur laev Tiiu pardas, kust võeti kanderaam, mis anti PPA väiksema aluse pardale ning sealt juba edasi Hiiumaa vabatahtlike alusele, mille meeskond kannatanu siis kaldale transportis. “Kogemuseks ja edasiseks mõtlemiseks hea,” lisas Rätsep, kes oma merepäästemeeskonnaga väga rahule jäi.
Mirje Roasto hindas sellise stsenaariumiga õnnetuse tekkimise ohu reaalseks ja õppuse seega väga vajalikuks. “Tuleb ära kasutada iga võimalust harjutada kokku meeskonna tegevusi paadis, et olla reaalse väljakutse korral kiired ja korrektsed igas olukorras. Ka varustuse vajadus ning paigutus kujuneb välja selliste kriitiliste hetkede läbimängimisel,” võttis Mirje Roasto saadud kogemuse kokku ja ütles, et õppuse jooksul tekkis nii mõnigi idee, mida sellises olukorras paremini teha.
Kui selline õnnetus tõesti peaks juhtuma, soovitavad Hiiumaa vabatahtliku merepääste seltsi päästjad, et inimesed jääksid laevale ja täidaksid meeskonna korraldusi. Kui aga keegi on sattunud päästeparve või vette, tuleks püüda säilitada oma kehasoojust, endast märku anda ja arvestada päästjate korraldustega – neid antakse teie päästmiseks.
Õppuse ametliku kokkuvõtte tegemine alles käib, kuid üldjoontes on kõik osapooled hinnanud selle kordaläinuks. Loodame, et saame parvlaeva osalusel ka edaspidi õppustel kogemusi hankida!
Jako Vernik
Hiiumaa vabatahtlik merepääste selts
