Halenaljakad juhtumid meie reisidelt

Ühel päeval tuli mul igatsus meie reisipilte vaadata. Mitmed reisil ette tulnud juhtumid panid tagantjärgi muigama. Mõtlesin, miks mitte need kirja panna, võib-olla on teistelgi, eriti reisisellidel naljakas lugeda.
Esimene reis oli kruiis Rootsi. Olime abikaasa Reinuga päevasest ekskursioonist väsinud ja näljased. Seisin esimese leti ette, kus hakkasid silma praetud räimed marinaadis. Ütlesin: “Neid ma tahan!” Rein muigas ja viis mind ka teiste lettide ette. Nüüd ma siis tean, mis on “rootsi laud”.
Edasi oli bussireis mitmesse Euroopa linna.  Esimeseks peatuseks oli Holland. Jõudsime kohale pimedas. Meie peatuspaigaks oli “Formula” tüüpi puhkekoht. Mugavusi polnud, kuid meil poleks aega olnudki, kuna iga päev jõudsime kohale õhtul hilja ja varahommikul lahkusime. Õhtul giid ütles, et hommikul kell kuus lahkume. Panin kella poole kuueks äratama. Äratus­kell oli mul kodust kaasas, see oli mulle kingitud ja ma polnud kordagi teda äratama pannud. Nüüd siis mu väike “semu” hakkas poole kuuest tirisema. Läks lahti tõeline “polundra” – uksed hakkasid paukuma, jooksusammud koridorides. Arvati vist, et on tuletõrje või muu häire. Mu kell tegi nii valju häält. Panin kella teki alla ja otsisin kramplikult nuppu, mis selle vait paneks. Lõpuks leidsin nupu üles. Otsustasin ta koju jõudes prügikasti visata, aga kell teenis mind pärast hästi ja ma ei visanud teda ära.
Brüsselis viis giid meid kalarestorani. Pakuti karpe ja muid molluskeid. Pärast sööki lubati meid poole­teiseks tunniks linna peale. Jalutasime Reinuga pargis
ja mujal. Ühel ajal avastasime, et oleme vist eksinud. Hakkasime oma bussi otsima. Giid oli öelnud, et buss asub ühe suure kiriku juures. Päris jube tunne oli võõras linnas ära eksida. Kui pinge juba väga suur oli, nägin ühe bussi sinist katust. Kuna buss oli kahekordne, siis paistis see paremini silma. Rõõm oli suur, olime jõudnud veerand tundi enne välja­sõitu kohale.
Londonis parkis bussijuht ühe promenaadi äärde. Käisime vahepeal hiina restoranis söömas. Olime kõik kogunenud bussi juurde. Osa olid juba bussis, osa väljas. Kuulsin ühte tuttavat häält ja nägin, et Tõnis Mägi jalutas koos kaasaga päris meie bussi kõrvalt läbi. Tõnis vestles oma naisega. Mõtlesin hetkeks, et ütlen talle tere, kuid häbenesin.
Pariis. Giid juhatas meid Eiffeli torni juurde, kus jäime piletisappa. Olin veidi pettunud, et selline rauakolakas – imposantne, kuid mulle ei meeldinud.
Piletisaba oli pikk ja Rein ütles, et tema jalutab veidi ringi ja mina jään pileti­sappa. Ühel ajal tuli giid ja suunas meid hoopis teise “jala” juurde. Rein oli kadunud. Olin hirmul, ta ju ei teadnud, et meid mujale suunati. Kõik tormasid sinna, kuhu giid juhatas. Jäin Reinu ootama. Saba ehk järjekord küll pikenes, aga õnneks jõudis Rein kohale.
Õhtul kui hämardus, pidin oma arusaamu tornist korrigeerima. Lõid särama sajad, tuhanded tuled ja nendest joonistus torni kuju. Imeilus!
Kuna olime giidi tugeva valve all, siis ega meil palju apsakaid ei olnud.
Suundun nüüd lennu­reisidele. Meie esimene lennu­reis algas ehmatusega. Lennuki väljumiseni oli veel veidi aega. Jõudsime välisukseni, kui meie juurde tuli suur valge koer. Rein tegi talle pai, mille peale koer haaras Reinu püksisäärest ega tahtnud kuidagi lahti lasta. Loll olukord. Inimesed ümberringi naersid, et koer tabas narkodiileri. Lõpuks lasi koer püksisäärest lahti ja sisenes lennujaama. Arvasime, et küllap see oli noor koer, keda koolitati.
Kreeka. Meie esimeseks lennusihiks oli Tolo, mis jäigi meie reisidest kõige armsamaks. Läksime mere äärde. Nägime seal, kaldast veidi eemal, palju vesirattaid.
Otsustasime nendega sõitma minna. Püüdsime selle sisse ronida, mis aga ei õnnestunud. Tuli üks mees, kes muigas meie ponnistuste peale. Läks ühe juurde ja vedas selle kaldale. Saime sisse ronida. Vahva sõit oli.
Korfu reisil oli kõige muljete­rikkam sõit lõbusõidulaeval. Laeval oli ka giid, kes tutvustas ümbrust. Oli palju mägesid, kaljusid, losse. Laeval oli ka söögi- ja joogikoht. Üks kreeklanna küpsetas seal liha ja muid hõrgutisi. Oli palju erinevaid jooke, alkoholiga ja ilma. Kõige vahvam oli aga see, et naine ise tantsis sealjuures.
Laeval minu ees istus üks väga ilusa näoga korpulentne kreeklanna oma väikese lapsega. Naisel oli seljas väga ilus lilleline kleit. Rein istus kreeklanna kõrval. Laev tegi vahepeatuse ühes väikese linna sadamas. Hakkasime laevalt maha minema, aga Reinu näpukott oli kadunud. Kõik hakkasid otsima, vaadati ka pinkide alla. Mu pilk langes kreeklannale, kes istus stoilise rahuga, naeratades. Pikapeale taipas ta, et me otsime midagi. Seepeale kergitas ta oma laia kleidi äärt ja seal see kott oligi. Kotis oli rahakott ja fotokas.
Tagasiteel jälle söök, jook. Kreeklanna võttis turiste ka tantsima. Ühel hetkel tulid laeva kaks meest, kellel olid käes kaheksajalad. Keegi teadis öelda, et neil ongi kombeks kaheksajalgadega naisi ehmatada. Oligi kuulda naiste kiljatusi. Mina, kes ma neid väga kartsin, lasin siiski ühe ka oma kätele panna, et siis pilti teha ja hiljem oma vaprusega eputada. Kahjuks läksid pildid rikki.
Bulgaarias jätkus näpukoti saaga. Käisime lõbureisi rongiga sõitmas, sellel oli neli vagunit. Meie hotelli ees lasi rong meid maha (seda tegi ta iga hotelli ees). Meie sõidul oli ainult mõni inimene. Olime viimases vagunis, kus polnud kedagi. Rong liikus edasi. Rein arvas, et on oma koti rongi jätnud ja seal see väike paharet oligi, nimelt paistis ta viimasest vagunist kätte. Rein spurtis, näidates üles oma kooliaja sportlikku võimekust. Ta jooksis rongile järele. Lastes Reinul pika maa joosta, peatus rong viimaks. Kott oli taas omaniku käes.
Sihtmärgiks Hispaania. Giid juhatas meid pileti­sappa ja lahkus, ka õige suuna andis kätte. Dokumendid käes, hakkasime minema. Lõputud koridorid, sildid (hispaania ja inglise keeles). Olime nagu kuu pealt kukkunud. Kumbki meist ei osanud neid keeli. Saksa ja vene keelega oleksime jagu saanud. Tekkis mure, et kas me selles segaduses õigeks ajaks kohale jõuame. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Meile ulatas oma abikäe üks eestlanna, kes kutsus meid kaasa. Olime päästetud!
Hispaanlased on pepsid, kui sa nende keeles ei räägi. Meie “kodupoeks” oli üks lähedal asuv pood, kus müüjaks oli üks asiaat. Alati kui poodi läksime, ütles ta mulle: “oo, mammi, mammi”.
Viimaseks riigiks, millest juttu tuleb, on Türgi. Mõningad riigid me rännuteedel jäävad kajastamata, sest seal polnud erilisi apsakaid. Türgi oli eriline – neli korda söömine (üks kord õues), joogi­kraanid olid lahti ööpäev. Juua võis nii alkoholi­vabasid jooke kuni viinani välja. Poole ööni mängiti hotelli ligidal väikses hoones saksa šlaagreid.
Kahjuks ei õnnestunud me poeskäigud. Müüjad väga pealetükkivad. Poes, nii kui sa hakkad midagi vaatama, on “sõber” kohal ja kukub oma kaupa pakkuma. Esimeses poes jäin ühe leti äärde seisma. Vaatasin ühte pluusi. Müüja kohe kohal, muudkui lehvitas nende pluusidega. Rein kutsus mind ära. Nii oli ka mujal poodides.
Läksime turule. Turg suur ja võimas. Lootsime siit midagi osta. Võtsin kätte ühe suurema teekarbi. Ma ei jõudnud seda veel vaatama hakata, kui juba müüja tuli. Panin ruttu karbi käest ja hakkasime ära minema, kuid müüja võttis karbi ja jooksis pikalt meile järele. Nii et ostlemisele oli kriips peal.
Türgis juhtus ka äpardus liftiga. Pidime liftiga alla korrusele minema, kuid poole tee peal jäi lift seisma. Oli kottpime ja väga vaikne. Rein võttis välgumihkli ja valgustas sellega tablood ja siis vajutas nupule, lift hakkas liikuma. Rein ütles, et ükskord on ka suitsetamisest kasu.
Septembrikuus olid meres lained väga kõrged. Läksime siiski ujuma. Mõtlesin endamisi, et Kassaris sai alati kõrgete lainetega ujumas käidud. Läksin pahaaimamatult vette, sain veel Reinust kinni haarata, laine oli väga tugev. Rein kommenteeris, et oleks nagu lumelabidaga vastu selga saanud. Rein läks sügavamale ujuma, mina jäin kaldale ligemale. Pauhh ja olin pikali kaldal, püksid täis väikesi kive ja karpe. Õhtulauas üks suurem naine rääkis samuti, et laine oli ka tema kaldale peksnud ja neid oli rohkemgi.
Ühel õhtul tulime just söömast. Jäime ühte ruumi muusikat kuulama. Tuli üks kirju kleidiga ja litritega naine ja võttis Reinul käest kinni ning kutsus ta nabatantsule. Naersin pisarateni, kui ta seal puusi hööritas. Pärast, ükskõik kuhu läksime, naeratati Reinule ja sosistati, et see on see mees, kes nabatantsu tegi.
Viimasel õhtul enne lahkumist läksime viimast korda ujuma. Nüüd ma teadsin, mis mind ees ootab ja oskasin end kaitsta. Tuli hüpata laine sisse. Vesi oli väga mõnus.
Kahjuks astusin veest välja tulles millegi peale. Hommikul kell viis tuli hotellist lahkuda ja lennureisile minna. Jalg oli paistes, tagasisõit oli piinarikas, aga mälestused Türgist varjutasid kõik halva.
Meenutas
MAIVE JÕELEHT