Harda Roosna Laagri kõige väiksema tantsukogemusega tantsijad, Tartust pärit Monika ja Aivar alustasid peotantsu õppimist Eva tantsukoolis alles jaanuarikuus. Juunis osalesid nad Paladel tantsulaagris, mille teemaks “Juhtimine ja järgimine”. “Kunagi põhikooliajal õppisime mõned sammud, aga need on ammu unustatud,” ütles Monika.
“Kuna oleme noored ja algajad, saime siit väga hea kogemuse,” ütles Monika. “Algul oli küll natuke hirmus, aga tegelikult ei olnud üldse – arvasin, et on hirmus tamp taga, aga oli väga tore ja kõik oli hästi läbi mõeldud.” Laagris oli tantsuõpetajaks oli Eva Kouhia, keda mõlemad, nii Monika kui Aivar väga kiitsid.
“Teadmine, et oskad tantsida on hea,” ütles Monika. “Mulle meeldib tantsida ja oleme ammu otsinud kohta, kus tantsu õppida, aga ei olnud sobivat aega. Kui Eva hakkas koolitusi tegema pühapäeviti, siis mõtlesime mehega, et miks mitte seda võimalust ära kasutada.”
Nüüd tunnistasid mõlemad, et on isegi natuke kahju, et varem ei alustanud – nii väga meeldib seltskonnatants mõlemale.
Monika kinnitas, et kunagi pole hilja peotantsuga alustada ja nende rühmas harjutab ka pensionäridest tantsupaare.
Vaheldus omaette tööle
18 aastat seltskonnatantsu harrastanud Tartu ülikooli teadur Aivar Tarre ütles, et tants on suureks vahelduseks tema tööle: “See sunnib tulema oma mullist välja, suhtlema teiste inimestega ja ennast liigutama.”
“Aasta võis olla kaks tuhat kui pärast kooliaja tantsukursusi ükskord endal jälle huvi tekkis ja siis sai natuke seltskonnatantsus käidud,” meenutas ta. Peale väikest pausi on Tarre taas tantsu juures tagasi. “Seekord jõudsin tiiruga Argentiina tango kaudu taas seltskonnatantsu juurde,” rääkis ta, kuidas üks tuttav otsis endale sobiva pikkusega tantsupartnerit. “Vaatasin, et miks ka mitte – uus asi, läheks vaataks – ega ennem ju ei tea pole proovinud.” Lõpuks juhtus nii, et Aivar jäi kauemakski tantsima kui tema kutsuja.
“Tantsin täiesti oma lõbuks, ei ole mingit ambitsiooni võistelda ega tantsuõpetajaks saada,” selgitas Aivar, et tants on vahelduseks teadlasetööle, mida tuleb teha üsna omaette ja üksi. Aivar on ka eraelus üksik, kuigi tantsupartnereid jagub. “Võib olla kunagi lootsin, et tantsuplatsilt leian ehk kedagi… võib olla kunagi nii ka juhtub, aga ei pea ilmtingimata.”
18 aastat tagasi alustas ta tantsimist Jaan Kotteri Ave klubis, kus tantsis ka Eva Kouhia. Mingi ajal hakkas Kouhia organiseerima iga kuu viimasel reedel seltskonnatantsu õhtuid ja Aivar oli nimekirjas, kust Kouhia tantsijaid peole kutsus. Edasi käis ta ka Kouhia tantsukursustel. Tarre ütles, et Tartus on küll kümmekond peotantsu õppimise ja harrastamise kohta, aga avalikes kohtades peotantse eriti ei tantsita.
Aitab Alzhaimeri vastu
Hiiumaa esimeses seltskonnatantsulaagris osales 19 tantsupaari, neist viis ja pool paari Tartust, kuus ja pool paari Hiiumaalt ja ülejäänud Põhja-Eestist. Tantsuõpilased olid jagatud algajate ja edasijõudnute gruppi ning laagri teemaks juhtimine-järgimine. Nüüdseks on peetud ka järgmine, augusti alguse laager.
Laagri korraldaja Annely Adamson ütles, et laager kujunes väga huvitavaks tänu koolitajale Eva Kouhiale, kes lisaks tantsusammudele õpetab ka liikumisteraapilisi harjutusi. “Need on head nii inimese enesearengu kui tantsu mõttes,” selgitas ta.
“Tants on ka suhtlemine, kus tuleb partnerit kuulata, vahel järgida, vahel juhtida, seetõttu on tants tohutult hea suhtekoolitus, aga aitab ka võidelda Alzhaimeri tõve vastu – see on teaduslikult tõestatud,” on Adamson veendunud.
Hiiumaa hobitantsijad on tegutsenud juba hea mitu aastat. Selles, kuidas edasi minna, alles plaane peetakse, aga kui kellegi peaks olema huvi ja püsivust kord nädalas seltskonnatantsu trennis käia, võiks ta Annely Adamsoniga ühendust võtta. “Iga alustaja või poolelijätja lööb meie trennirutiini sassi, seepärast oleks hea kui tulija oleks oleks oma ostsuses kindel,” selgitas ta.
