Andrus Talvari kirjeldab tänases Hiiu Lehes seda, kuidas esmakordselt Hiiumaale tulles elamiskohta otsis ja seda esialgu täitsa võimatu näis leida olevat. Kes see pötkut ikka julgeb usaldada. Kui tuli välja, et ema hiidlane, siis oli kohe kümme korterit saadaval.
Selliseid pötkusid, kes tegelikult tahaksid väga Hiiumaal elada, aga lihtsalt kohta ei leia, on tegelikult veel. Tegelikult polegi nad enam nii väga pötkud. Tegelikult nad juba elavad ja töötavad siin ning on olude sunnil nõus asjadega, mis kindlasti neile kuidagi rõõmu ei valmista. Näiteks igaks suveks oma talvisest elukohast välja kolima, et majaperemees saaks raha teenida või ise Hiiumaal olla. Elama kolm kuud kasvõi karavanis, et siis sügisel jälle talvekorterisse tagasi saada…
Kui pärast seda ka pötku staatusest lahti ei saa, mis siis veel peaks tegema?
Ega tegelikult pole see elukoha leidmine noortel hiidlastelgi kuidagi kergem. On lausa arvajaid, et nad on lihtsalt mugavad ega taha vanemate kodudest ära kolida. Aga kus neil kolida? Kohta pole, laenu ei saa, ja kui saad, siis ega palgatase ja kinnisvarahind ju väga omavahel ei klapi.
Nii jäävadki siia need, kes on nõus suve läbi karavanis elama või kolima kaks korda aastas ühest kohast teise. Ka seda ütleb Andrus Talvari, et Hiiumaal ongi kõik ebamugavam.
Aga kas peab olema?
