Sel nädalal avalikustas Euroopa soolise võrdõiguslikkuse instituut (EIGE) Brüsselis kolmanda soolise võrdõiguslikkuse indeksi, kust selgub, et Eestis tuleb võrdse ühiskonna nimel teha veel palju tööd.
Lihtsustatult öeldes mõõdab indeks poliitikameetmete mõju Euroopa liidus soolise võrdõiguslikkuse edendamisel. Indeksi arvutamise protsess on keerukas, kuid tulemusena saavad kõik EL liikmesriigid 100 palli süsteemis teada, kui hästi neil naiste ja meeste võrdõiguslikkusega on. Mida kõrgem skoor, seda võrdsem ühiskond. Euroopa Liidu keskmine on 66,2, Eesti indeks on aga 56,7 ning oleme auväärsel 20ndal kohal 28 liikmesriigi seas.
Peale üldise soolise võrdõiguslikkuse indeksi koostamise mõõdab EIGE ka naiste ja meeste võrdseid võimalusi kuues valdkonnas (võim, raha, töö, tervis, teadmised ja aeg) ning ka nende pinnalt astuvad riigid paremusjärjestusse. Võib öelda, et üldiselt on Eestis läinud asjad paremaks. Neljas valdkonnas (võim, teadmised, töö ja raha) on indeks tõusnud ja ülejäänud kahes jäänud samale tasemele, seega tagasiminekuid ei ole olnud. Samas, nagu ütles EIGE direktor Virginija Langbakk, edasi on mindud teosammul. Suurest edust soolise võrdõiguslikkuse edendamisel ei saa rääkida ei Eestis ega ka Euroopa liidu tasemel. Olgugi, et võimu valdkonnas on Eestis olnud väike tõus, oleme mitmes võimu aladoomenis viimaste seas, ehk kui vaadata naisi ja mehi otsustustasandil, on meil üks ebavõrdsemaid ühiskondi Euroopa Liidus.
Üks keerulisemaid valdkondi soolise võrdõiguslikkuse maailmas on tervis, kus leidub vähe riike, kes on suutnud oma tulemust viimase kümne aasta jooksul oluliselt parandada. Võib tunduda, et ligipääs tervishoiuteenustele on kõigile olenemata soost sama, kuid peale teenuste olemasolu tuleb arvestada ka meeste ja naiste erineva tervisekäitumisega (mida uuendatud indeks ka varasemast enam arvestab). Mehed tihti lihtsalt ei lähe arsti juurde enne, kui suur häda käes, ning see on struktuurne probleem, mida aitab lahendada hoiakute muutmine oma tervise suhtes. Lisaks mõjutavad tervist ka muud käitumismustrid. Mehed on indeksi järgi küll füüsiliselt aktiivsemad, kuid joovad ja suitsetavad naistest rohkem.
Naiste ja meeste rollijaotused on ühiskonnas endiselt pigem traditsioonilised, kus mehelt oodatakse majanduslikku edu pere peamise ülalpidajana (tervise hinnaga!) ja naistelt panustamist mitmel rindel korraga, aga mitte kõrgel tasemel või suure palga eest. Kumbki sugu maksab ebavõrdsuse eest oma hinna. Naised teenivad Eestis meestest oluliselt vähem, panustavad rohkem tasustamata töödele ning nagu indeksi tulemused näitavad, jääb neil selle kõrvalt vähem aega spordi ja muude huvialade jaoks. Meeste tervis on naiste omast üldiselt kehvem ning mehed elavad Eestis naistest 10 aastat vähem ning see ei ole bioloogiline paratamatus, vaid on otseselt seotud tervisekäitumisega. Samas hindavad mehed võrreldes naistega ise tihti oma tervislikku seisundit heaks.
Sugugi vähem oluline pole isade aeg, mida nad võiksid veeta oma lastega. Uuringud kinnitavad ühiselt, et lastega koju jäämine ning laste kasvatamises aktiivne osalemine mõjub hästi nii isale kui lapsele (ja ka emale)[1], kuid ometi on väga vähe neid mehi, kes otsustavad vanemahüvitise kasuks. Indeksi tulemused näitavad, et olgugi, et hoolduskoormuse jagamine on Eestis muutunud võrdsemaks, teevad naised endiselt oluliselt enam tasustamata töid. Ikka tundub, et laste kasvatamine on rohkem naiste asi.
Erinevad ootused sugudele ei tule kasuks
Struktuurse naiste ja meeste vahelise ebavõrdsuse tagant ei ole mõtet otsida üht peapõhjust, mille lahendamisel oleme soolise ebavõrdsuse ületanud. Nii Eestis kui ka mujal maailmas läbi viidud uuringud näitavad, et sooline ebavõrdsus sünnib mitme teguri koosmõjust ning tööd tuleb teha nende kõigi suunal üheaegselt. Esmalt on oluline lammutada soolisi stereotüüpe, mis poisse ja tüdrukuid põhimõtteliselt erinevatena näitavad ning nende maailmapilti ja valikuvõimalusi piiravad. Kuid mitte ainult. Sooline võrdõiguslikkus läbib pea kõiki teisi valdkondi, kuna enamus meist omab sugu. Naiste ja meeste ebavõrdse positsioon ühiskonnas tähendab, et vaatamata pealtnäha võrdsetele võimalustele on ligipääs ressurssidele tegelikult erinev. Neid erinevusi on võimalik ületada, kui võtame ühiskonnaelu korraldamisel ebavõrdsusi arvesse ning kujundame poliitikaid nii, et tulemuseks on võrdsem ühiskond.
Seega, kui soovime parandada meeste tervisenäitajaid, on oluline mõista spetsiifilisi põhjuseid, mis meeste tervisekäitumist mõjutavad ning suunata ressursse nende muutmiseks. Haridusasutused ja karjäärinõustajad peavad olema pädevad oma töös soolisi aspekte arvestama. Ühelt poolt tähendab see seda, et koolid ja lasteaiad ei tohi olla kohad, kus soolisi stereotüüpe kinnistatakse. Teisalt aga eeldab see haridustöötajatelt oskust ühiskonnas konstrueeritud soolisi erinevusi arvesse võtta ning arendada tüdrukutes ja poistes neid oskusi, millest nad tihti ilma jäävad. Ei ole iseenesest mõistetav, et poisid saavad kehvemaid hindeid ja kukuvad koolist välja. Ärgem alahinnakem poisse. Kolm on kolm, olenemata sellest, mis soost on õpilane, kes on hinde saanud. Poiste pidev väljavabandamine ei tee neile teenet, vaid süvendab uskumust, mille järgi poisid grupina justkui olemuslikult ei oskaks õppida. Õpilaste vahel eksisteerivad kindlasti erinevused (neist osa on ka soolised) ning neid tuleb kaasavas koolis arvesse võtta, kuid erinevad hoiakulised ootused tüdrukutele ja poistele ei teeni kellegi huve.
Peale kõige selle, mida on peamiselt võimalik saavutada kasvatuse ja hoiakute muutmisega, on võrdse ühiskonna poole pürgimisel tähtis, et oleksid olemas head seadused, mis meid ebaõigluse eest kaitsevad ning et tagatud oleks nende korrektne rakendamine.
EIGE indeks kinnitas erinevate poliitikameetmete mõju analüüsides, et üks paremaid viise soolise tasakaalu suurendamisel on ELi liikmesriikides olnud kvootide vastuvõtmine. On oluline, et otsuseid ühiskonna eest langetavad kogud, mis on mitmekesised ja esindavad paremini kogu ühiskonna huve.
EIGE koostajad tegid üleskutse kõigile kasutada oma töös indeksi tulemusi, sest nagu öeldud – sooaspekt on olemas pea kõigis valdkondades ning indeks on lihtsastihaaratav ka neile, kelle igapäevane töö ei ole võrdõiguslikkusega seotud. Indeksi väljatöötamise üks eesmärke on, et soolist võrdõiguslikkust puudutavaid poliitikaid kujundataks mitte hoiakutest lähtuvalt, vaid teadmistepõhiselt.
