Harilik kobarpea (Ligularia sibirica) on korvõieliste sugukonda kuuluv boreaalse kliimaperioodi jäänukliik, kes nüüdseks on taandumas kogu läänepoolsest Euroopast. Võiks arvata, et midagi ei meeldi talle nüüdses kliimas, olles ju ikkagi kontinentaalset päritolu liik.
Nagu nimigi ütleb, asub ta päriskodu Siberis, kust jääaja taandudes levis Euroopasse. Idas ulatub areaal aga kuni Ohhoota mereni. Teisalt on Euroopast taandumise põhjus ka inimene. Kobarpea armastab eeskätt soiseid ja lamminiite. Kui aga inimene need ära kuivendab ja kultuurheinamaad peale teeb, polegi kobarpeal seal enam asu. Kobarpea hääbub ka liiga tihedas võsas ja metsas, ehkki hõredates soometsades saab siiski hakkama.
Eestis on kobarpead leitud kaguosast ja idapoolselt Virumaalt. Kasvukohti on vähemaks jäänud ning taimigi üha vähem ja vähem. Sel sajandil on kobarpea välja surnud näiteks Tartus Anne luhal. Arvatakse, et tõeliselt elujõulisi ja tulevikus kindlasti püsima jäävaid asurkondi on kõigest kolm: Mulgimaal Õisus, Tartumaal Sootagas ja Valgamaal Tagulas. Tagula on Eesti kõige rikkalikum kobarpea kasvuala, kokku on seal loetud suisa 2000 isendi kanti.
Tänuväärne on, et Eestis pakub Järvselja taimeaed harilikku kobarpead müügiks. Olengi sealt omale soetanud mitu taime. Istutasin need kodusele soopuisniidule ja plaan on hiljem nende seemneid maha külvata – ehk sedasi kujuneb isegi tore väike asurkond siin Hiiumaalgi, oma levilast väljaspool.
Kuid uudishimu ei andnud rahu. Nii väga tahtsin näha kobarpead ka looduses kasvamas. Millistes valgus- ja niiskusoludes, kes on sealsed kaaslevad taimeliigid.
Lihtsaimaks osutus Valgamaal Tagula küla mail asuva kobarpea kasvuala leidmine. Ühel hõõguvkuumal heinakuu keskpaiga päeval olingi kohal. Tee äärest algas puisniidu ilmeline ala, nüüdseks küll üsna kinni kasvanud. Pajurägastik laiutas, angervaksalapid ja üksikud kased asendusid peagi varjuka kaasikuga. Silma jäi näsiniint ja laialehist neiuvaipa.
Juba avardus ees niit. Kaskede ja põõsaspajude sõõris üsna avar teine. Ja taamal, kus pinnas niiskemaks muutub, ka kobarpead, palju kobarpäid. Nii ohtralt, et üle lugeda ei jõudnudki. Mõnedel kollased õisikuküünlad juba uhkeldasid, paljud olid aga veel nuppus. Hakkasin hoolsalt kõiki kobarpeade seltsis kasvavaid taimi üles tähendama: põldosjad, harilikud härgheinad, sookurereha lillasid õietähne, täpilehega sõrmkäppi, villohakat, seaohakat, kortslehte, suurt käopõlle, laialehist neiuvaipa, sinihelmikat, kastikut, peetrilehte, värvmadarat, tedremaranat, hiirehernest, karvast tarna, kerakellukat, harilikku käokanni ja näe, ka kullerkupp on olemas! Imelikul kombel puudus siin aga pea täiesti angervaks. Hea on, et puudub. Tänu sellele see niit nii kirev ja liigirikas üldse ongi. Peaehteks, peaväärtuseks ja tooniandjaks siiski kobarpead. Enamasti ühe õievarrega, toekamatel taimedel aga pundis kuni viis, erandina suisa kaheksa õievart. Mitmed taimed on vegetatiivsed. Õievarred küündisid kuni nabani. Muide, Anne luhal, enne hääbumist, pingutasid sealsed kobarpead end suisa kahe meetri kõrguseks. Siin sääraseid gigante ette ei jäänud.
Põhja pool läks juba väga lirtsvesiseks, seal kasvasid koos peamiselt kobarpead ja konnaosjad. Tükati oli kobarpeade kolmnurkseid vakstujaid lehti lausa pinnastkatvalt.
Siin ta siis nüüd oli, Eesti kõige-kõigem kobarpeaniit. Südasuve leitsakus, alles täisõitsengu alguses. Tuul sahises ladvus, ent siia alla ei toonud see pisematki jahutust. Selles lõõmas saagisid hoogsalt rohutirtsud, sekka kostis kärbsesumin, taamalt silk-solk-linnu laul ja rästakädin.
Võinuks ju pikemalt viibida sel haruldasel niidul, ent kaua sa ikka seal jalgupidi vees seisad ja aju päikeses praed. Võiks arvata, et lehtpuuvõseriku taga on ehk veel kobarpea välusid, ent… aitas sellestki siin täiesti. Pole tarvis liiga ahneks minna.
