Sündisin mina ühel ilusal suvepäeval Tammistu külas, noh teate küll, seal Kõpu kandis. Nimeks pandi mulle Rutta. Alguses tundus nagu imelik, et kas ma pean nüüd siis koguaeg kusagile kappama-ruttama, aga varsti harjusin ära – nimi nagu nimi ikka. Vahel kutsuti mind aga ka Rutikuks ja see oli kohe palju rohkem meele järgi.
No oli seal talus aga mõnus elu. Ainuke, kes minuga vahel pahandas, oli ema Aasi, kuid perenaine Lii ja peremees Agu olid küll nagu kullatükid. Ei jäänud mul midagi saamata, mida hing vähegi ihkas. Oleks võinud kasvõi nende voodis magada. Pidasin siiski targemaks elada õues ja oma varjualuses.
Seal Tammistu külas oli elu ikka päris lill. Vahest käis üks plikatirts minuga ratsutamas, aga eks ma alguses ikka näitasin talle ka, kes siin majas pealik on. Viskasin ta ikka mitu korda nagu takukoonla seljast maha. Päris lõbus oli vaadata, kuidas teine seal maas pikali oli ja vahel lausa nutta töinas. Aga plikatirts oli sama kange kui mina ja lõpuks hakkas mulle see kahekesi ringikappamine juba palju rohkem meeldima, kui olla aias ja ema Aasi moraalilugemist kuulata.
Aga eks see liiga hea elu hakkas mõne aasta pärast tervise peale. Läksin õige nii paksuks, et jalad hakkasid kangesti valutama. Kuulsin kui loomaarstid ütlesid, et selle jalgade haiguse nimi pidi olema laminiit ja pidavat üldse kole hirmus tõbi olema.
Ühel päeval läks asi nii hulluks, et ma ei saanud üldse enam käia. Siis oli kohe minek suurde linna röntgenisse ja seal ma kuulsin kõige hirmsamat asja oma elus: tohtrid vaatasid mingeid pilte ja rääkisid omavahel, et siin pole suurt teha midagi, sellest enam õiget elulooma ei saa. Võib ju proovida, aga sel pole mõtet, kuna see olevat hirmus kallis. Siin ma jälle mõtlesin kui imelikud loomad need inimesed ikka on. Mis nad sest rahast kogu aeg räägivad ja seda taga ajavad? Olen seda ju näinud küll ja nuusutanud ka. See ei kõlba ju mitte kusagile: mina küll sellist asja ei söö.
Õnneks peremees Agu arvas vist selle rahavärgi kohta samamoodi kui mina ja ütles et maksku mis maksab – proovime. Toodi siis kohale üks kõva sepp, kes tegi ja pani mulle jalgade külge täitsa teistmoodi papud kui tavaliselt. Ütlesid, et need pidid olema ravirauad. Toodi mind tagasi Hiiumaale, aga mitte enam ema Aasi juurde vaid siis juba Linnumäele. Ega siingi elul viga pole: ilus koht, külmal ja märjal ajal saab oma toas magada, palju igasugu inimesi. Ainult vahest ikka vaatan ja mõtlen jälle: kui imelikud loomad need inimesed on. Ei saa mina aru, mis nad siin muudkui sebivad ja jooksevad edasi-tagasi, olgu parem rahus karjamaal ja söögu rohtu.
Alguses oli siin Linnumäel hirmus asi see, et vähe sellest, et mu jalad niigi kogu aeg tuld lõid, viidi mind veel mitu korda päevas sundkorras jalutama. Plikatirts veab eest ja talli peremees on pika piitsaga taga. Ega ta mind küll löönud, aga muudkui vehkis sellega seljataga nagu ei saaks üldse aru kui valus mul liikuda on. Ise nad omavahel rääkisid, et ainult niimoodi on mul lootust terveks saada. Ega ma sellele peremehele siiamaani veel seda piitsaga vehkimist päris andeks andnud pole. Küll ma ükskord leian selle võimaluse ja hammustan teda kasvõi tagumikust.
Ja justkui sellest jalutamisega piinamisest veel vähe oleks olnud. Nad panid mind rangele dieedile ka. Kui endine perenaine ja peremees andsid mulle priipärast kõike, mida minu hing ihkas, siis siin kaaluti üsna hein ka üle, enne kui midagi ette anti ja värskest karjamaarohust ei maksnud mul unistadagi. Tervis aga läks siin järjest paremaks ja paremaks ning ühel päeval ütlesid tohtrid, et neid raviraudu pole enam alla vajagi. Ütlesid veel, et see paranemine pidi lausa väike ime olema.
Peale seda läks elu siin Linnumäel ikka palju paremaks. Mind lasti juba karjamaale rohtu sööma, trennilapsed hakkasid minuga ratsutama, ja käisime lausa mitmel pool mandril ja Saaremaal võistlemas. Mõnel pool oli päris huvitav vaadata, kuidas teised hobused elavad.
Ainult et siiamaani käib närvidele see, et kevadel, kui rohi kõige magusam, pannakse mind dieetkarjamaale, kus üks rohulible ajab teist taga, otsi neid siis seal ühekaupa taga. Olen talli inimestelt kuulnud, et seda tehakse sellepärast, et see hirmus haigus võib värske kevadise rohu peal tagasi tulla. No ega mul tegelikult kõht tühi ka pole: antakse muud sööki. Aga lihtsalt kadedaks teeb, kuidas kõik teised värske rohuga hommikust õhtuni maiustavad.
Nüüd olen juba 17aastane ja mul on ka kolm järglast. Kõige vanem poiss Attur läks Rootsimaale õnne otsima. Täpselt nii nagu inimesedki räägivad, et noored muudkui lähevad välismaale ära… Vanem tüdruk Aliis on nüüd kaheaastane ja elab ikka kodus. Kuulsin, et teda tahetakse õpetada väikestele lastele treeninghobuseks. Noorem tüdruk Rebella on alles poolteist kuud vana ja ripub mul veel tissi otsas. Paras tüütus teine. Mõned kuud veel kannatada, siis läheb see ka omaette karjamaale ja saan rahulikult jälle oma semudega koos olla ja lapsi sõidutada. Papad on kõigil minu lastel erinevad ja meie, hobuste meelest on see tavaline asi: peab siis koguaeg ainult ühe poisiga semmima. Jälle pean ütlema, et need inimloomad on imelikud, et vaatavad sellise asja peale nagu vähe viltu.
Olen tallivahelt kuulnud, et varsti läheb siin jälle hirmsaks sebimiseks, mil ööl ja päeval enam vahet pole: Kärdla ratsupäevad ju jälle tulemas. Mul ka sedaaegu huvitav vaadata, kuidas need silesäärsed mandrihobused siin hirmkõrgeid takistusi hüppavad, aga vahest paneb ikka muigama ka kui mõni ikka platsi peal muudkui kolistab ja latte maha ajab. Siis tekib tunne, et läheks õige ise ja näitaks neile kuidas Hiiumaal hüpatakse.
Tervitades
Eesti hobune Rutta
Linnumäe tallist
