Asekantsler: SEI uuring ei saanudki valmis

Veebruari algul koos ministriga Hiiumaal käinud keskkonna­ministeeriumi asekantsler Marku Lamp selgitab, kas ja miks ministeerium salastas Stockholmi keskkonnainstituudilt (SEI) tellitud analüüsi.
Eelmisel aastal tellis keskkonnaministeerium oma ala ekspertidelt Stockholmi keskkonnainstituudi (SEI) Tallinna keskuses metsanduse arengukava stsenaariumite analüüsi.
Selgituseks, et Eesti metsanduse arengukava 2021–2030 stsenaariumitele on antud tinglikud loomanimed Rebane, Karu, Ilves ja Hunt. Rebane paneb rõhu eeskätt metsa avalike, esteetiliste ja kultuuriliste väärtuste esiletoomisele ning kohalike inimeste soovidele. Karu stsenaarium keskendub
metsa ökosüsteemidele ja elurikkuse suurendamisele, mis eeldab suuri muudatusi metsasektoris – nii metsamajanduses kui ka tööstuses. Ilves käsitleb metsa kui terviklikku maastikulist öko­süsteemi, millega arvestatakse metsa kasutamisel. Hunti iseloomustab innovaatiline ja arenenud puidutööstus. Selles stsenaariumis sõltub metsa tulevik metsaomaniku otsustest ja kohustustest ning globaalselt puiduturust.
Analüüs valmis juba novembris, aga Eesti metsanduse arengu­kava 2021–2030 juhtkogu liikmed seda seni lugeda ei saanud. Miks?
Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lamp: Tellisime neilt metsanduse arengukava nelja stsenaariumi mõjude hinnangu. Soovisime saada juhtkogule toetavat materjali, et oleks lihtsam aruteludega edasi minna. Seetõttu tellisime nii sotsiaalmajanduslike, kultuuriliste kui ökoloogiliste mõjude hinnangu. Metsanduses on üldiselt selline arusaam, et neid mõjusid peaks tasakaalustatult hindama. Saime pakkumiste pealt SEI Tallinna keskusega kokkuleppele ja nad olid valmis võtma lühikese ajaga selle töö teha. Kuuajaline tähtaeg oli ja me lootsime, et saame selle detsembri alguseks kätte ja saame nende stsenaariumite arutelu teha ja siis edasi minna. Töö, mis meile esitati, lähtus sellest, et metsanduses on kõige olulisemad just kliima- ja keskkonnamõjud. Kuue eksperdi hinnangud olid selles võtmes tehtud ja nad seadsid need huvid esiplaanile ja andsid sellest lähtuvalt nendele stsenaariumitele ka hinnangu. Juhtisime olulisele puudujäägile tähelepanu juba enne vahearuande esitamist, kuid töö teostaja ei võtnud seda arvesse. Samuti oli vaid nädal enne tähtaega esitatud vahearuandes enamus tööülesandest täitmata ehk puudus mõju hindamine eraldi üheksale eesmärgile valdkonna kaupa. Tähtajaks esitatud töös oli see küll lisatud, kuid selleks ei olnud kasutatud kokkulepitud metoodikat. Tähtajaks esitatud töö ei vastanud ka mitmetele muudele kokkulepitud tingimustele ja meil oli nendega mõnda aega arutelu, et me ei saa seda tööd kasutada, sest see ei vasta tellimusele. See on see periood, mille kohta ajakirjanik ütleb, et me oleme töö salastanud. Kuna meil töö teostajaga olid läbirääkimised pooleli, siis me ei saanud sellist poolikut tööd veel avalikustada. Kahetsusväärselt seda tööd ei saanudki valmis SEI Tallinn selleks ajaks, kui me detsembriks olime plaaninud juhtkogu arutelud. Saime selle töö alles selle aasta alguses kätte. Seal oli parandatud tehnilisi nüansse, aga algne nii-öelda kõige suurem viga, osaline hindamine jäi. Mistõttu me ütlesime, et me ei saa ka tööd täies mahus vastu võtta metsanduse arengukava jaoks, aga sellistel eeldustel mõjude hindamine on näiteks looduskaitse arengu­kava koostamisel meie jaoks oluline sisend. Ütlesimegi nendele, et kasutame seda tööd meeleldi looduskaitse arengukava koostamisel, kus ei ole niivõrd oluline sotsiaal­majanduslike mõjudega arvestada. Ja näiteks ka kultuuriliste mõjudega. Leppisime SEI Tallinnaga kokku ja võtsime selle töö vastu. Meievaheline kokku­lepe on avaldatud töö lisa, kus allakirjutanud, keskkonnaministeerium ühelt poolt ja Lauri Tammiste SEI juhina teiselt poolt ütlevad, et nad ei täitnud tellimuse kõiki punkte. Mistõttu me ka ei maksnud neile täit summat, kuna töö oli esitatud poolikult, aga leppisime kokku, et see on kasutatav looduskaitse arengukava koostamise käigus. Metsanduse arengukava eelnõus saavad sellest hoolimata keskkonnamõjude strateegilise hindamise käigus kõik vajalikud mõjud enne otsustamist hinnatud.
Kas SEI Tallinn pakutud raiemaht oli siis liiga väike?
Me ei ole raiemahu aruteluni üldse jõudnud. Keskkonnaministeeriumil ei ole nii-öelda oma seisukohta, milline peaks olema raiemaht. Selles mõttes ette heita, et me hindasime nende poolt pakutu kuidagi valeks või väheseks või suureks – minu meelest see ei päde, sest me oleme varem öelnud, et me ei soovi seda raiemahtu ise otsustada. See ongi juhtkogu otsustada ja arutelud peaksid jõudma raiemahuni kõige lõpus. Siis, kui me saame üldse aru, mida me tahame metsanduses teha teisiti. Millised tingimused peaksid raietel olema? Kus on raied lubatud? Kus peab rohkem kogukonnaga arvestama? Näiteks. Sealt tekkivad meil üldse arusaamised, kui palju majandatava metsa pindala on ja kui palju seda aastas oleks mõistlik kasutusele võtta. Sealt tulevad lõpuks raiemahu numbrid. Meil ei ole “enda numbrit” kuskil olemas üldse, et me saaksime öelda, kas see on suur või väike.
Miks metsakogu hulgas pole ühtegi alla 30aastast? Kas tõesti selle­pärast, et keskkonna­ministeerium kardab noori, kes võiksid küsida nagu Greta Thunberg – kuidas teie, vanad mehed, julgete metsa maha raiuda ja meile, noortele ainult kännud jätta – mets tuleb lageraielangile ju alles 50–60 aasta pärast?
Ma, ausalt öelda, ei ole vanust kontrollinud, aga tundub, et seal on ka nooremapoolseid inimesi piisavalt, vähemalt 30–40aastaseid on kindlasti üsna mitmeid. Selleks, et noorte häält rohkem kuulata, on keskkonnaministeeriumis eelmisel aastal ellu kutsutud Noorte keskkonnanõukogu. Tundsime, et peaksime noorte häält rohkem kuulama ja seetõttu moodustasime ministeeriumi juurde eraldi kehandi ja võtame teema kaupa ette keskkonnavaldkonna küsimusi. Soov on kahepoolne: meie tahame teada, kuidas nemad keskkonnaküsimusi näevad ja teistpidi omalt poolt kasvatada noorte keskkonnateadlikkust, et nemad, kes on omavanuste seas nii-öelda liidrid, seda edasi annaksid. Selles mõttes ma küll ei tahaks nõustuda, et me noortega ei tegele. Metsanduse arengukava juures soovime, et arutelu oleks võimalikult laiapõhjaline ja otsisime tasakaalu, et oleks esindajaid sotsiaal-, ökoloogia-, majandus- ja kultuurivaldkonnast, et kõik oleks võimalikult hästi kaetud ja võrdselt. Kõige keerulisem oli leida esindajaid kultuuri­valdkonnale. Kultuuri ja metsa seos, kui seda hakata süvitsi uurima, siis kes selle eest kõneleb? Kui me probleeme kaardistasime, siis näiteks Valdur Mikita oli üks, kes andis oma mõtteid sinna. Oleme püüdnud võimalikult paljude inimesteni jõuda. Sel ajal, kui me probleeme kaardistasime, tegime ju rahvakogu, kus kutsusime, kes soovib kaasa aidata ja tulla osalema. Soovijad andsid ennast üles ja nende seast valisime osalejad, nii-öelda inimesed tänavalt. Tahtsime nende arvamust ka teada; mis neid metsanduses kõnetab, mis on hästi, mis halvasti, kuidas nemad seda näevad. Seda tuleb ka adresseerida, ei saa ainult ekspertide ja huvirühmade teadmiste baasil probleeme kaardistada. Mõni inimene näiteks soovib metsas viibida, mõni tahab teada, kust näiteks puit pärit on. Viimastel aegadel on öeldud, et lageraied on halvad. On igasuguseid mõtteid ja me tahame neid kõiki teada. Kas just igaühele saab lahenduse, aga tahaks vähemalt võimalikult paljudele head lahendust.