Minu mikrovaate Hiiumaa on kindlasti romantiseeritud. Alates rõskest tuulest, vihmast, metssigade, puugi- ja sääserünnakutest, muruniitmisest, lõpetades inimtühja mereranna ja millimallikateni, mustikametsa, majataguse vaarikavõsa ning praelestast rasvaste näppude ja Pille saiani on kõik romantiline ja salapärane.
Viimastel aastatel olen teinud valiku olla suvehiidlane, kes Tartust igal võimalusel Hiiumaale emale toeks kihutab. Olgem ausad, liiga palju neid võimalusi ka pole ja takistuseks on põhiliselt Tartu tööelu ja üliinimlikult pikk reis. Olen mõtisklenud enda ja Hiiumaa suhete üle ja sellest, kas suvehiidlus kui omamoodi mitme kodu ballaad kirjeldab mind klassikaks kulunud parafraasiga „Me oleme mujalt ja maksame“?
Kaitseliidu Hiiumaa malevkond tähistas sajanda tegevusaasta täitumist 18. aprillil Kärdla Keskväljakul.
Lihavõtted ehk munapühad on ülestõusmispühad, mis on vanimad ja tähtsaimad kristlikud pühad. See tähistas Jeesuse Kristuse surnust ülestõusmist pärast vaikset ehk kannatustenädalat.
17. aprillil toimus Kärdla Kultuurikeskuses tantsuõhtu, kus tantsiti üheskoos tuusteppi ja teisi tantse.
Muuseumides on seljariiete eksemplare väga vähe – ühed püksid ühest kihelkonnast ja jäku teisest.
