Minu mikrovaate Hiiumaa on kindlasti romantiseeritud. Alates rõskest tuulest, vihmast, metssigade, puugi- ja sääserünnakutest, muruniitmisest, lõpetades inimtühja mereranna ja millimallikateni, mustikametsa, majataguse vaarikavõsa ning praelestast rasvaste näppude ja Pille saiani on kõik romantiline ja salapärane.
Viimastel aastatel olen teinud valiku olla suvehiidlane, kes Tartust igal võimalusel Hiiumaale emale toeks kihutab. Olgem ausad, liiga palju neid võimalusi ka pole ja takistuseks on põhiliselt Tartu tööelu ja üliinimlikult pikk reis. Olen mõtisklenud enda ja Hiiumaa suhete üle ja sellest, kas suvehiidlus kui omamoodi mitme kodu ballaad kirjeldab mind klassikaks kulunud parafraasiga „Me oleme mujalt ja maksame“?
Hiiumaa politsei pidas pühapäeva hommikul sündmuskohal kinni joobes mehe, kes vandaalitses Mamma Mia restoranis.
Läinud hilissügise Kõpu retkepäeva naelaks pidanuks olema sealne üksildane puuvõõrik. Eks ta ju oli ka. Ent tegelikult suuremagi elamuse pakkusid jugapuud.
Oi, kuidas mulle meeldivad lood ja minu Hiiumaale sattumine kubiseb neist. Tegelikult oli ka minu vanaemal vägagi arvestatav postkaardikogu. Nähes reisiajakirjas artiklit Ave Alavainu...
Hiiumaal on kohvilähkrid, odratolgused ja muud seltsid juba ammust aega. Ehk oleks aeg nimekirja uuendada ja lisada sinna louluiidlased.
Liitu meie uudiskirjaga ning saad täieliku ülevaate Hiiumaal kui ka Eestis toimuvast.
ja