Iga aasta veidi teistmoodi, sest ise oled jälle natuke teistmoodi, aga mõnus on igal juhul. Mõni aasta on alanud näiteks väikese leinaga, et kohe-kohe saab suvi läbi. Jälle üks nädal läinud, jälle järgmine… Ehkki oleme pea alati siin kokku kolm kuud. Tavalised inimesed saavad suvepuhkust kaks nädalat. Kuidas nii oleks võimalik üldse elada, pole ma aru saanud, loodetavasti ei pea sellist hirmsat saatust kunagi jagama. Aga see suvi on pea kuidagi haruldaselt tühi. Ehkki esimest korda tuli see nö “töö” siiasamale Hiiumaale järgi ja tegime trupiga “Mere laulu”, vaatamata sellele, et ma olin varasemalt kõik suveteatrite pakkumised pareerinud ja öelnud, et suviti ma ei taha teatrit teha, ma tahan olla Hiiumaal. Aga kui esimese peaproovi hommikul oma maamajakesest välja astusin, Aasa õitses, linnud kisasid ja mul oli proovi vaja sõita ainult kakskümmend minutit, sama aeg, mis kuluks linnas rongiga vanalinna teatrisse minemiseks, siis mõtlesin, et nii võiks elada küll…