Puudelt langevad lehed, õues pimeneb, algab enda sisse vaatamise aeg, perega koosolemise aeg, neile mõtlemise aeg, kes on olnud enne meid või meiega lühemalt või pikemalt eluteed jaganud. Iga kohtumine, iga suhe mõjutab meid.
Apostel Paulus räägib kristlaskonnast kui Kristuse ihust, milles igal liikmel on oma roll ja ihu on terve, kui iga liige toetab teise toimimist. Ei saa öelda, et üks rakuke oleks vähem tähtis kui teine, kõik on olulised, kõik on vastastikmõjus. Kui lähedane sureb, siis igatseme inimese järele, kellel on olnud täita roll, et tunneksime end terviklikuna ja hästi. Iga inimese lahkumisega meie elust ajalikult või surma läbi kaotame me midagi iseendast, aga on mälestused, kogemused, mida keegi meilt võtta ei saa ja nii on põhjust tänulikkuseks kõikide eest, kellega eluteel kohtume.
Hoolides oma pereloost, hoolime me ka iseendast, suudame enesega paremini leppida.
Hingedeajal mõtleme neile põlvkondadele, kes on olnud enne meid. Hoolides oma pereloost, hoolime me ka iseendast, suudame enesega paremini leppida. Eelkäijad, nende maailma ja ellu suhtumise viisid, nende tugevused ja nõrkused on ka osa meist, on kogemuste pagasiks, mille alusel teha oma valikuid ja otsuseid.
Kui meil on kogemus, kui ootamatult võib kõik lõppeda, kui sõnad, mida on plaanitud, on jäänud ütlemata, teod tegemata, siis väärtustame seda aega, mis meil oma lähedaste ja sõprade seltsis antud on. Head, mida tahaks öelda, ei maksa edasi lükata ja arusaamatusi selgeks rääkimata jätta, ei maksa andeks palumata ja andeks andmata jätta. Minnes hingedeajal lähedase hauale või süüdates mälestusküünla võib need asjad, mis südamel, sõnadesse panna.
Kõik, mis on, see jääb, sest meie alus, meie Looja, on olev.
Hingedeaeg paneb mõtlema iseenda kaduvusele, sellele, mida ja keda me usume, mida arvame juhtuvat pärast surma. See, mida me usume inimese ja elu mõtte kohta, annab väärtuse meie maapealsele rännakule. Inimesele on antud paljut mõista sümbolites, enda ümberolevat jälgides ja vaadates loodut, saame teha järeldusi – miski ei kao päriselt, energia ei kao, see muundub. Kõik, mis on, see jääb, sest meie alus, meie Looja, on olev.
ja