Mõned aastad tagasi tuli ühes pealinnas toimunud suguvõsa peolauas jutuks hiljuti valmis saanud Eesti Rahva Muuseumi uus hoone Tartus. Üks mu Tallinna prouast sugulane avaldas pahameelt, et „mis nad selle muuseumi sinna Eesti äärde pidid ehitama“, ja et kes seal ikka käima hakkab. Tartlased osutasid aknast välja, et olukorra absurdsusele viidata, sest mõnesaja meetri kaugusel paistis meri ja Eesti tegelik „äär“.
Kui aus olla, siis on ääremaastumine – tallinnastumine – Eesti jaoks tõesti probleem. Külad ja väikelinnad tühjenevad, juured katkevad, noored kaovad. Ja ega paljud sinna ääremaale pidama jää, järgmine samm on üle väikese lombi Soome, sealt juba järgmine „Euroopasse“ või isegi üle suure lombi Ameerikasse.
Kas mu mälestuste Hiiumaa oli veel olemas?
