Aastakümneid on olnud vaid juttu Euroliiduga liitumisest ja selle võimalikkusest. See, et mõni riik tahaks sealt välja astuda, pole olnud üldse teema.
Äratuse ja häirekellana mõjus Inglismaal läbi viidud referendumi tulemus – ligi 52 protsenti referendumil oma tahet väljendanud brittidest ütles – lahkuda! See pole just suur ülekaal, kuid see tähendab, et üle poolte valimisõiguslikest brittidest on rahulolematud.
Paraku on nüüd rahulolematu teine pool brittidest ehk need, kes tahtsid Euroopa Liitu jääda.
Kas tõesti lasksid britid end hullutada populistidest, kellele meeldis kõiges halvas süüdistada Euroopa Liitu ja plussid enda kontole kanda?
Väidetavalt olevat referendumijärgsel päeval sagedasim Google otsing olnud – What is EU?
Isegi kui see nii oli, annab see 52 protsenti teada, et miljonid inimesed ei ole senise olukorraga rahul.
Paari lähema aasta jooksul ei juhtu midagi. Teadmata on ka see, kui palju siiski mõjutab Inglismaa Euroliidust lahkumine Eestit. Igal juhul ei rutta eestlased, kes õpivad või töötavad Inglismaal, veel passi vahetama ja saavad rahulikult reisida.
“Britid on vabalt ja demokraatlikult väljendanud oma soovi Euroopa Liidust lahkuda. Meil on sellest kahju, kuid me austame seda otsust,” oli Euroopa Komisjoni reaktsioon suhteliselt vaoshoitud.
Kell on kõlanud igal juhul. Selle asemel, et kiirustada Suurbritanniat liidust kähku välja kihutama ja britte rumaluses süüdistama, peaksid Euroopa Liidu juhid mõtlema, mis võib süsteemis valesti olla, et see Euroopa ühe vanima demokraatia kodanikes vastasseisu ja pahameelt tekitab.
27. juuni 2016
