Amanda Liisa tutvustab “Hiiu laste raamandut”

Laupäeval esitleti Kärdlas Vabriku­väljakul järjekordset teost sarjast “Hiiu keele ja meele maailmavallutus­programm”.
Raamat on mõtteliseks eellooks “Hiiu keele raamandule” ja räägib kõigest sellest, millega Hiiumaa lapsed aegade jooksul on tegelenud ning kuidas oma päevi veetnud.
Raamatu luges läbi kümneaastane Amanda Liisa Liister, kes jagab meiega oma muljeid.
Mis sulle “Hiiu Laste raamandu” juures kõige enam meeldis?
Amanda Liisa: Mulle meeldisid need lood kõige rohkem, mis hiiu keeles olid, kuigi ma neist midagi eriti aru ei saanud. Tore oli lugeda sellest, kuidas vanasti Hiiumaal elati ja vanadest laste mängudest. Raamatu välimus on ka väga ilus ja lahedate piltidega.
Kuidas sul õnnestus hiiukeelse teksti lugemine?
Pidin mõndasid sõnu ja lauseid ikka paar korda läbi lugema, et nendest aru saaksin. Kuna ma ju iga päev hiiu keeles ei räägi, siis oli pigem ikka raske lugeda.
Mida uut raamatust õppisid või teada said?
Sain teada, et lapsed olid lasteaias esmaspäevast reedeni ja ööbisid ka seal. Ma ei kujuta ette, et oleksin pidanud näiteks viieaastaselt põhimõtteliselt lasteaias elama. Raamatu alguses on lahedad pildid ja all hiiu keelsed sõnad. Sain teada näiteks, et kruus on hiiu keeles kruuk.
Raamatus olid laste­mängude kirjeldused, kas mängiksid neid ka ise?
Minule olid need mängud kõik võõrad. Ma arvan, et koos sõpradega oleks isegi huvitav mõnda neist proovida.
Kellele raamatut soovitad?
Soovitan raamatut minust natuke vanematele, sest ma arvan, et näiteks minu kaheksa­aastane vend ei saaks sellest midagi aru. Samas minu kolmeaastasel vennal on tore raamatust pilte vaadata. Mu vanematel on seda kindlasti põnev lugeda ja oma lapsepõlve meenutada.

Lasteraamandu autor: “Oleks seda teadnud, oleks kodust ää läind”
“Hiiu laste raamandu” kirjastaja MTÜ Hiiu Öko juhatuse liige Aivar Viidik ütles laupäeval raamatu esitlusel, et idee anda välja lasteraamat, sündis juba kolm aastat tagasi. 2017 ilmus “Hiiu keele raamand”. “Siis mõtlesime, et keeleraamat võiks olla alates kaheteistkümnendast eluaastast ja vanematele ning leidsime, et alla kaheteistaastastele on ka midagi vaja,” meenutas Viidik.
Raamatu valmimine oli päris pikk protsess. Kui ta raamatu koostajate, Kärdla põhikooli õpetajate Lili Kääri ja Merike
Heinsoo poole pöördus, ütlesid mõlemad talle kohe alguses, et kui jutt käib lastest, on nad müüdud. Oma kiire jah sõna ütles ka raamatu kujundaja Roberta Laas, tänu kellele sai teos krutskiga ja lastepärase väljanägemise.
“Kui Aivar ütles, et tal on mõte teha raamat lastele ja lastest, olin ma kohe müüdud mees, aga mõni nädal tagasi oleks ma öelnud – oleks ma seda teadnud, oleks kodust ää läind,” naljatas Lili Käär. Tema sõnul polnud tal raamatu kirjutamisest mingeid teadmisi: “Kuidas see toimub ja mis kõik raamatu juures teha tuleb – kõik oli tundmatu maa.”
Merike Heinsoo ütles, et alguses oli nende idee hoopis teistsugune, aga päris ruttu tuli arusaamine, et see antud konteksti hästi ei sobi.
Käär selgitas, et kuna nad mõlemad on õpetajad, hakkasidki nad esialgu n-ö õpikut ja töölehti koostama.
Praegusest raamatust leiavad lapsed avastamisrõõmu ja üllatus­momente, lapsevanemad aga äratundmisrõõmu. Kogumik on läbilõige erinevate inimeste mälupiltidest lapsepõlvest. “Ajaliselt jutustame eelmise sajandi lugusid, mis ulatuvad nõukogude ajaperioodi välja. Raamandus leidub kirjakeelseid ja hiiukeelseid tekste ning laste omas ajas mängitud mänge, lauldud laule, lugemisi ja liisusalme,” kirjutavad autorid raamatu tutvustuses.