Ma ole ise üsna vana mees juba ja ela Hiiumaa teise külje pääl. Aga poolsada aastat tagasi, siis ma olli ka Kärde mees. Läksin valla maksu pärast kirjutajaga tülisse ja see kupatas mo siit minema. Nenna ma ole sääl Emaste ääre pääl oma elupäevad eland.
Aga nat vanad meremehed püüdvad viimaks koduranda jõuda, nenda mötlesi minagid, et lähen käin korra oma noorepõlve maadel ära. Juba Prähla mäeld alla üle Kalju trummi Süsi maanteele tulles sain aru, et nee aa teise kohta tõstet. Ja kui ma linna jöutsi, siis ma käisi eespidi ja taaspidi nee tänavad keik läbi ja lugesi neid siltisi. Sain oma kolm-nelikümmend nime. Aga siis tulli hälvatus pääle, nat vahel metsas juhtub, kuip tää, kummal pool kodune koht aa, mutkut hakka ühe koha pääl ümber käima ja äi saagid muidu ää, kui keera kuub pahampidi selga.
Nenda ma ajasi siis oma kasugal ka karvad väljapoole ja saingid aru, et Näki auk olli veel vana koha pääl. Sääl ma seisi ja vaatsi ning mötlesi, et millal see Kärdla on ometi nii suureks ja ilusaks tehet? Ehk oo hiidlased viimaks Haapsalu küljest tükki ää näpistand ja siia toond? Sest kui Vahtreba mees oma purjelaevaga vedas Helterma kivid üle mere ja tegi Rohusadama valmis, mis see veerand Haapsalu linna siis suurem asi ää tuua olli’.
Aga sell ajal kui ma veel noormees olli ja sii elasi, siis olli Kärdel hoopis teine nägu. Siis pidi igamees oma elukoha metsa ja otsa, mäe ja jöe järel üles löidma. Sest Kärdel olli kolm jõge ja seitse mäge, kolm otsa ja neli metsa.
Röösna metsas sai Kadriaugu kaldal trallimas käidut, Ranna metsas karjas oldut, Kroogi metsas neiuga patseerat ja Lodju metsas seenid otsit. Talli otsas sai Käine meeste käest silku ostet, Tarningu otsas paruni karjale heina tehet ja Põllu otsas Lodju poiste keest peksa saadut, kui kohvilähkrid läksid nende pruutisi kaisutama. Suure kõrge tara taga olli sakste vabariik ja vabrik. Siis olli veel Määle pood ja tohter Peet, vaesteseek ja pruuliköök. Ja siis olli veel nii kange meremees, kis käis Punase mere põhjas vaarao tõlla kuldratast otsmas. See olli isegid nii kaugele söiten, et maailma äär olli juba paistma hakand, aga siis ollid nii suured inimesed vastu tuln, et vanamees pole hermu pärast muud jõudnud nähja, kui et igaühel olnd üks suur silm otsa ees. Nendaks neh, ma ole siis nüüd sene Kärde ää näind. Kui elupäevi veel aa, ehk tulen siia tagasigid, kui kussepoolt kortlid saab.
Nõukogude Hiiumaa,
17. veebruar 1966.
