Oleme nüüdseks elanud koroonaviirusega juba üle aasta ja muutus on olnud tõesti suur. Riigikogu arutas eriolukorra väljakuulutamist, kui Eestis oli teada 16 nakatunut ning eriolukord kuulutati välja, kui Eestis oli 27 nakatunut.
Nüüdseks oleme suure nakatunute arvuga justkui juba harjuma hakanud – kas täna oli üle või alla tuhande?
Peaminister Kaja Kallas ütles eile riigikogu ees esinedes välja sõnumi, mis ei pruugi meid just rõõmustada: viirus ei kao kuhugi, vaid me peame õppima sellega koos elama.
“Ma usun, et me kõik oleme väsinud ühiskonna lukku ja lahti tegemisest ning pidevatest aruteludest piirangute üle,” ütles peaminister ja pakkus välja plaani, kuidas seda vältida.
Jah, nii see on, oleme väsinud, aga mis oleks see teistsugune ja samal ajal toimiv lahendus?
Valitsusjuht seda ei tea ega ütle, vaid kutsub kogu välja pakkuma oma ettepanekuid lahendusteks – mida saab iga valdkond, iga organisatsioon, iga inimene ära teha selleks, et viiruseohtu vähendada.
Tsiteerides peaministrit – koosmõtlemise tulemusena peaks sündima praktiline ja lihtsasti kasutatav lahendus, mida juhib riik ja mis valmib kogu ühiskonna ühise mõttetöö ja vastutusena.
Väärt mõte, aga kes vastutab, kui head ja toimivat lahendust ei sünni? Kas rahvas?
9. aprill 2021
