Nii tore on koroonauudiste laviini vahelduseks ajada juttu rõõmsa kraanajuhiga, kes suures peres sirgunud lapsena ütleb, et mossitamine ei vii kuhugi.
Ja päris naljakas on loo lõpuks teada saada, et võimsaim kraana, mis kunagi Hiiumaal töötanud, on selle omanikettevõtte jaoks tegelikult kõige väiksem.
Midagi pole teha, oleme ikka Eesti kõige väiksem maakond ja nii see jääb. Mis ei tähenda, et siit suurmehi ja -naisi ei sirguks.
Kaks toredat näidet on tänasest lehestki võtta. Nii Vaino Väljase noorusaeg kui Raimo Pullati lapsepõlv olid rasked.
Vaino jäi orvuks noorukina ja Raimo väikese poisina Tallinna märtsipommitamises koduta, õnneks mitte vanemateta.
“9. märts muutis meie pere elu pöördeliselt. Tulemöllus lõppes minu õnnelik lapsepõlv. Olin siis üheksaaastane poiss,” ütles professor Pullat 9. märtsil peetud mälestuskõnes. “Mul oli oma kallitest vanematest väga kahju. Sain ränga trauma ja närvivapustuse, mille tagajärjel värises mul pea aastaid.”
Kumbki neist ei jäänud kurbusest mossitama, mõlemad elasid ja töötasid n-ö täie rauaga, suutes muuta nii ajaloo kulgu kui kirja pandud ajalugu.
On, millele Vaino Väljas saab oma pühapäeval kätte jõudnud 90. verstaposti juures ja Raimo Pullat oma peagi, 3. aprillil saabuva 86. verstaposti lävel tagasi vaadata ja rahuolevalt naeratada.
30. märts 2021
