Edela-Ungaris asuv Iharosberény on kastanikasvatuspiirkond.
Asulast põhjakaarde jääb hulk vanu istandusi, kus leidub õige toekaid iidse moega kastanipuid. Paraku tungivad selleski kandis kõikjal peale sobimatud Põhja-Ameerikast pärit robiiniad. Ka istutatakse siin meeleldi kuuski ja ebatsuugasid, mis kahjuks sellesse lähisvahemerelise moega maastikku hästi nagu ei passi. Tõsi, kuusk on Ungari omamaine liik, teda kasvab loodusliku haruldusena maa lääneservas Alpide eelnõlvadel. Seal elutsevat muide looduslikuna ka kastanipuu (Castanea sativa). Otsustasin tol oktoobripärastlõunal siiski kõiki neid robiiniaid ja kuuski eirata ning keskendusin muule.
Kõndisime mööda tolmavat teed üle lauge künkaharja, mida palistasid üksikud suverohelised kreeka pähklipuud. Helekollased maisipõllud olid veel suuresti koristamata. Koorisime tõlviku lahti lootes maisi süüa. Mõistagi olid oranžid terad kivikõvaks kuivanud. Tjah, see Ungari kliima – pole mingeid viljakuivateid vaja ehitada, loodus saab kuivatamise tööga ise suurepäraselt hakkama.
Vaade künkalt üle metsaste kauguste meenutas mõneti pilti Meremäelt Setumaal, kuid põhjakaaares vinetasid Balatoni äärsed mäed. Õhk virvendas korrakski üles soojenenult maisipõllu kohal ja tol hetkel ma tundsin: see on SEE UNGARI HETK, millest ma enne reisi ja kogu reisi vältel unistanud olin. Midagi ungarlikumat olnuks raske soovida. Pluss lisaboonuseks maisiridade taga haljendavad kastanisalud.
Nood kastanisalud olid väga kaunid. Ühest küljest meenutasid Lääne-Eesti tammepuisniite. Samas, ehk küll kastan on tamme sugulane, tundub ta sootuks erinev. Isegi nende Iharosberényi tünjate masajate puude olekus oli mingit mittetammelikku graatsiat. Ribisooneline tume koor viis mõtted pärnadele. Siiski on kastan eeskätt ikka ainult kastan. Kõige oma olemuse, kõigi piklike sakiliste lehtede ja teravate ogapallidega. Nood viimased on tõeliselt ohtlikud nõelapommid. Alatasa kopsatas kuskil mõni taoline murule. Sestap ei julgenud me telki vanade kastanite alla panna (äkki laguneb pommirünnakus räbalaks ära!) ja leidsime ühe kännuvõsust uuenenud isendi, kel võra viljadest juba tühi. Loomulikult tuli telgialune ülihoolikalt puhastada.
Esimene kastanisaak oli juba koristatud ja lõkkeasemed näitasid, kus siilkestad tuleroaks läinud. Kuid madalaks pügatud murul vedeles ohtralt uusi vilju. Need ogapallid on ikka väga karmid – sandaalide tallad said astumisel murdunud nõeltest karedaks kui liivapaber. Muidu nii suurepärane puu, miks tal küll need ogad nõnda vihased peavad olema!
Riskisime ühe eriti laiuva harulise kastani alla istet võtta, et einestada ja veini trimbata. Sametmurul õitses tillukesi punalillasid nelke. Samas kõrval leidus aga niitmata, võsastuv riba. Tolle taga taas hooldatud kastanirida. Tundub, et need kastanimaad on omanike vahel ära jagatud väga kitsaste ribadena. Umbes nagu kunagi olid Eestis külaelanike vahel jagatud kõik põllumaad.
Loojuv päike kuldas veel kastanite latvu ja viimased pasknäärid kriiskasid nagu papagoid. Edelasse kulges haneparv. Haned lähevad, hallad taga. Ka Edela-Ungaris näikse nõnda… Taskuraadio tabas juba Horvaatia ja Serbia jaamade kaeblikke eurodiskolaule. Oh, see Balkan – siinsamas ta tinglikult pihta hakkaski. Vaid kümmekond miili jäi Horvaatia piirini. Kuid meie teekond lõppes just selles paigas, Iharosberényi kastanisaludes. Taamal mõisapargi puudemerest sirutusid üles seedri ja mammutipuude ladvad.
Uus hommik tervitas meid kibeda külmaga. Vist üsna erakordsed hallad Ungari kohta? Oli ju kõigest 18. oktoober. Kastanipuud ei teinud külmast väljagi, tundus kui kestaks nende külluslik lehelopsakus aastaringselt.
Enne lahkumist noppisime murult veidi kastaneid kaasa. Kodus küpsetamiseks ja mõistagi ka mulda torkamiseks. Kui juba Lätis kannavad kastanipuud vilja, siis miks ei peaks nad tulevikus seda tegema ka meie saartel!? Küllap pole lihtsalt piisavalt katsetatud.
