Ei jää mitte see tali taevasse meie maal! Kuigi tundus, et sedakorda jääb. Veebruari algul sai saare keskel Nõmba uue talve rekordi –6 kraadi. Tjah, teinekord on vaat et maikuine öökülmgi kangem kui see nõdrake näit.
Veebruar oli tuuline, vihmasajune, aga ka lilleline ja hiirekõrvuline. Õitsesid lumi- ja märtsikellukesed, kanakoolmed ning isegi üks siniliilia oli omadega sassi läinud ja õied välja pistnud.
Kuu keskpaiku avanesid esimesed paiseleheõied. No see on ikka küll kole vara! 19. veebruaril avastasin krookuste siniseid ja kollaseid õienuppe. Läikiva tuhkpuu hekk maja ümber ilutses värsketes noortes lehealgetes. Kirss-kontpuu vinetas kollastes õienuppudes. Paar sirelioksa ilmutas sõrmeküüne suurusi haljaid lehekesi. 23. veebruaril sagisid sipelgad pesal. Sääseliste parvekesed heljusid oma tantsus üles-alla. Ja näe, must lumeroos hakkas juba läbi õitsema, senised puhasvalged õielehed värvusid tumedamaks.
Kuid siis sai pidu otsa.
26. veebruaril mätsis korraliku (talve esimese!) lume maha. Järgmisel päeval lume kuhjumine aina jätkus. Selge 29. veebruari öö tõi ka talve rekordkülmad. Nõmbal langes temperatuur –11 kraadini (niisama palju oli seda ka 2008. soojal talvel), Jõgeval ja Kuusikul aga kuni –16 kraadini. Nõmba veebruarikuu sademete summaks tuli 152 millimeetrit – näit, mis paneb ametlikele jaamadele jälle pika puuga ära.
Juba märtsikuu esimesel päeval läks sulale. Taeva all sirtsutasid lõokesed. Teisel märtsil sulas päikselistel aladel lumi sootuks. Jälle ilutsesid kodupuisniidul lilled, ka näsiniin õilmitses. Ja maapinnal erepunetas üks pisike kausike. Või juba kevadseenedki väljas! Tegu on vereva liudikuga. Sel õhtul oli juba kuulda ka sookurgede trompetihüüdeid.
