Põige Frederiksø saarele ja lillesuveniirid Christiansølt

Kuigi aeg hakkas otsa saama, põikasime siiski ka Frederiksø saarele, kuhu pääseb üle kanali viivat kitsast silda mööda.
Frederiksø on saarestiku suuruselt kolmas saar, 440 meetrit pikk ja vaid 160 meetrit lai. Väiksus annab tunda ja siin ei leia sääraseid varjukaid puude­salusid kui Christiansøl. Ka on üldmulje märksa lagedam, kuid siiagi jagub hulk maju ja müüridest ümbritsetud aialappe. Ühes lõunapoolses hoovis laiutab mooruspuu. Kahe pikkmaja vahel kulgeb tänav, taustal ümar muumimajalik Väike torn.
Ega selle läbitormamisega Frederiksøst suurt muud meelde jäänudki. Potsatasin ühe kuuri seina ääres olevale pingile ja otsustasin nui neljaks üürikese OLEMISE hetke näpistada. Hea oli istuda ja vaadelda vastas­ranna Christiansø panoraami: alused kaide servas, hallid kivi­müürid astmetena üles tõusmas, valged ja kollased majad, punavad kivikatused, Suure torni tünjas lahmakas. No kuis küll meenutas see siin Aadria mere Osori kanali äärset!
“Ertholm” pani hääled sisse. Sammusime sillale, et sõita Frederiksø saarelt minema. Kuid ärasõiduni olid mõned minutid aega ja sestap jõudsime veel I-punktist läbi käia. Treppidest üles ja… Erko soetas kohaliku uhke pildiraamatu, mulle aga jäid silma seemnepakid. Näed, kannuslille seemned ja siis mingi punalilla õiega korvõielise seemned. Kas säärane mitte ei kasva ka Ojamaal? Ostsin kahe­kümne­kroonise paki ära. Müüja kinnitas, et täitsa kohalike taimede seemned, jah. Küsisin, kuidas selle pakil oleva Frø af Havrerodi ladina­keelne nimi võiks kõlada? Tal polnud aimugi, aga otsigu ma netist. Tõttasime välja ja laevale. Netist selgus hiljem, et tegu on aed-piimjuurega (Tragopogon porrifolius). Kaheaastase Vahemeremaade taimega, kelle noored võrsed ja juured on keedetult söödavad. Christiansøl on ta kodunenud tulnukas. Ojamaal Galgbergetil kasvab aga gotlandi piimjuur (Tragopogon crocifolius), Lõuna-Euroopast pärit liik, kes Visby ümber kodunes ja nüüd peetakse seda kollase-punasevärvilise õiega taime kohalikuks endeemiks.
Veel teisegi seemne­suveniiri tõin Christiansølt kaasa. Nimelt avastasime ühe loorberiga majakese kõrvalt tänavaservast kividel imelikke puitunud pool­põõsakesi. Justkui Kanaaridel, kus paljud rohttaimed on pooleldi põõsaiks arenenud. Vartel paistis paar hilistunud pruun-oranži nelja lehega õit ning hulk avanenud kõtru. Kodus selgus, et selle taime nimi on kuldlakk (Cheiranthus cheiri) Ristõieliste sugu­konda kuuluv Vahemeremaade liik, keda on Eestiski ilutaimena kasvatatud, eriti mõisates. Väidetakse rohtseks püsikuks, kuid nagu näha, võib ka osalt puituda. Eestis soovitatakse teda talveks katta, vajab kasvamiseks kuiva ja sooja vett­läbilaskvat kohta.
Christiansø kaljudel ja kividel tunneb see lõunamaalane end väga hästi.
Kuidas tunneks aga Hiiumaal? Vist ei saagi ma seda teada. Harjumusest külvasin ma ka need seemned juba oktoobri lõpus maha. Tuli aga väga soe november. Kui siis jõulukuu algas, vaatas äkki lavendlite vahel künkanõlval vastu justkui kevad: massiliselt kuldlakaidandeid. No ütle nüüd lollikesi. Tõesti vahemerelised tegelased. Nii kui niiskust said, arvasid, et võib idanema hakata. Vahemeremail ja ehk isegi Christiansøl ei juhtuks nendega midagi. Kuid siia Hiiumaale trügib ju nagunii mõni arktiline külmapuhang ja vaevalt need idud vastu peavad.
Neid ridu kirjutades on esimene lumeke me saarelt juba üle käinud. Meenutades neid nappe sooje sügispäikselisi tunde Ertholmenel, tundub see unenäolise eksimisena Vahemere saartele. Tekib vastupandamatu igatsus sinna kord uuesti pääseda, pikemaks ajaks. Näiteks loorberite õitsemise aegu…