Bornholmi põhja-kirderannikut palistab pikalt vaheldusrikas kaljude vöönd. Tegu on umbkaudu 1700 miljoni aasta vanuste gneissidega.
Kuid need kaljud on nii võimatult sakilised, püst- ja viltulõhedest läbitud, et jutustavad selgesti ligi 300 miljoni aasta eest Permi ajastu algul toimunud laamade kokkupõrkest, mis tõukas üles aluskorraploki, millest sai Bornholmi saare tuumik.
Kõige liigestunum kaljudeala algab Døndalenist ja kulgeb Gudhjemi poole. Siin on igal neemikul ja orul oma nimi. Tuntuim on Helligdomsklipperne, mis tähendab pühamu- või pühakojakaljusid. Keskajal oli siin püha allikas, mille kohale kaljudele ehitati palverändureid ahvatlev kabel. Kabelist pole enam midagi alles ja allikas kuivas oma paarsada aastat tagasi ära. See-eest on end siia-sinna uuristanud väiksed ojakesed. Näiteks Klobbæki org, kus üle suliseva veenire kulgeb jaapanlik kivisillake. Tumendavatel plokk-kaljudel haljendab põõsaina luuderohtu ja saartele-jalakatele sekka kollendas sügisrüüs pärnapuid. Viimaks ometi! Laialehiste puude vaesel Hiiumaal on just pärn see põhiline muistseid salumetsi tähistav liik, Bornholmil aga silmasime niinepuid ohtralt alles põhjarannikul.
Helligdomsklipperne servalgi kõõluvad pärnapuud. Paarikümnemeetrised püstplokk-kaljud kukuvad siin otse merre, et laintest mustjate teravikekobaratena taas üles trügida. Saaremaa Panga pank on ju sama kõrge, ent neis kaljudes siin on kuidagi rohkem väge. Rinnutsi koos meri ja räsitud ürgkivimite kaos…
Tükati paljandus mustja samblikekihi alt gneissi roosakas pinnas. Kivipragudes kasvas suur kukehari, valendas kesalilleõisi ja kollendas lood-angervarsi. Kaljurinnatisel kerkis iselaadne kivisammas, kuidagi hirmus tuttav. Näh, seesama on ju Eestiski sajandi algul ilmunud “Läänemere saarte” raamatu esikaane fotol!
Järgmiseks jõudsime Lyseklippenile. Tõlkes tähendab see küünlakalju. Arvatavasti too all kaljudesegadikust kerkiv 5 meetrit kõrge tulp ongi too küünal. Kunagi oli neid kaks, ent teise purustas torm juba kahesaja aasta eest.
Ikka väga erilised on need Bornholmi põhjaranna kaljud, kogu Läänemere randadel ainulaadsed. Või kohtaks sarnaseid ka üle mere Blekinges? Raske on kirjeldada seda neemikute, nende vahele kiiluvate lahepärade, sakkide, plokkide ja sambanukkide segadikku. Pärnad olid juba peagu raagunud, sestap avanes vaba vaade kaugele kahele poole. Ida-kagus valgustas viimane õhtupäike Gudhjemi majadekobarat ja kaljuseina. Ees aga laius vaid lage meri. Seal kaugel kirdes on meie põhjamaised saared. Ka Saaremaal võivad tammed, pärnad, saared ja vahtrad rannikul kasvada. Kuid siinset lõunapoolset maad rõhutavad lisaks pöögid, maguskirsipuud ning jalgu takerduvad kuslapuuväädid.
Väidetavalt kasvab neil kaljudel rikkalik valik pihlakaid, olla nii pooppuud, soome pihlakat kui tuhkpihlakat ehk isegi vahtralehist pihlakat. Ei leidnud me aga õieti midagi. Siin Lyseklippenil jäi silma vaid üks harilik pihlakas ning neemikul sügaviku kohal rippuv pooppuu-põõsake.
Taevas tõmbus eharoosaks. Hea soe ja haruldaselt selge oktoobriõhtu. Meri sahises all kaljude vahel ja veepiiri kivisakkidel tegid kormoranid oma imelikke “kogisevaid” hääli. Järsku tundus Kopenhaagen siit nii hirmus kaugel olevat, tundsin, et oleme peagu taas kodus, ühel Läänemere saartest. Küll väga-väga erilisel saarel.
Silmapiiril hakkas vilkuma Christiansø majakas, kõrval teised saare tulukesed. Peagi seltsis neile vasakul Græsholmi tuletorni plinkimine. Need seal on Ertholmene saared. Saared, kus vohavat loorberipuud ja mis kõik. Küpses plaan järgmisel päeval sinna jõuda. Kui juba Bornholmil, siis ei saa ometi ka Ertholmenel käimata jätta!
Rannalinnakesed olid süüdanud ka oma hõõguvad täppideread. Ja siis lisandus veel üks valgus. Merest kerkis punane täiskuu, nii hiigelsuur ja nii ebamaine. Justkui viibinuks me ulmelises teises tähesüsteemis, kus kaks kaksikplaneeti teineteise ümber tiirlevad.
Kõrgemale hiivates kahanes kuu argisesse tavamõõtu, ent joonistas see-eest nüüd merre lummava laia hõbekuldse raja.
