Laupäeval on Hiiumaal suur kirjanduspidu – Vaapo Vaher ja sõbrad esitlevad üheksa aasta tööd, mis nüüd kaante vahele saanud.
Tahaks kohe tunda, kuidas niisugune “piibel” peos istub. Kas on mugav lugeda või peab hakkama lugemispulti soetama…
Vorm vormiks, aga sisu tundub väga huvitav juba peale tunnikest vestlemist autoriga.
Hiiu Lehe arvamusküljel kiidab Aavo Kärmas ülisuurt Loode-Eesti meretuule elektrijaama ja kinnitab, et seda on Eestil ja Hiiumaal väga vaja.
Kahju, et ta räägib ainult elektrist, aga ei näe hinda, mida meie aina kasvava tarbimise eest maksab loodus. Pole ju lõplikult teada, kuidas mõjub nii suur tuulepark nende igaaastasel rännuteel rändlindudele.
Ja need madalikud, kuhu tuuleelektrijaama püsti tahetakse panna, on sisuliselt ainsad elurikkad madalikud muidu hapnikuvaeses ja surnud Läänemeres. Kalad, aulid ja hülged peavad neid madalikke enda omaks ja elektrit nad ei tarbi.
Parvlaevadele tuli väikese Saaremaa ettevõtja asemele suurem, ülebaltikumiline. Kas kvaliteet on parem? Suur võiks ehk käibe pealt teenida, mitte ostjat leti ääres paljaks röövida…
Ja huvitav, mis TS Laevadel tavalise õlle vastu on, et nad seda müügilt tõrjuvad? Igaüks ju kallist käsitööõlut osta ei jaksa.
Äkki hoolitseks vedaja pigem selle eest, et ammugi sissetöötatud Hiiumaa parvlaevade sõiduplaan püsiks? Las õllevärk jääb kaupmeestele…
25. oktoober 2019
