Laupäeval möödus juba 25 aastat parvlaev Estonia hukust. Hiiumaal sel puhul ühtegi mälestusüritust ei toimunud, aga see katastroof puudutas paljusid. Ka meie saarel.
Ilmselt mõtlesime me kõik sel nädalavahetusel kasvõi hetkekski sellele kohutavale õnnetusele.
Õnnetuspaigale kõige lähemale, Tahkuna neemele püstitati aasta peale Estonia uppumist mälestusmärk õnnetuses hukkunud laste, samuti katastroofiga orvuks jäänud ja laevas olnud sündimata laste mälestuseks.
Kui aastaid tagasi lasteaiarühmaga Tahkuna mälestusmärgi juures käisime, rääkisid kasvatajad neile juhtunust. Lapsed olid sellest väga löödud ja neile tundus see nii uskumatu, et tõepoolest midagi nii hirmsat juhtuda võis. Eriti reaalseks sai juhtunu nende jaoks siis, kui rääkisin neile meie peretuttavatest, kes laeval hukkusid ja ühest, kes pääses.
Kui Estonia merele läks, ei uskunud keegi, et see uppuda võiks. Kui lugeda tänases lehes Parvlaev Estonia uppumise põhjuste uurimise komisjoni liikme TTÜ emeriitprofessori Jaan Metsaveere ülevaadet, mis seisukorras laev tegelikult oli, siis see usk pudeneb pihuks ja põrmuks.
Kui me vaid tollal oleksime kõike seda teadnud.
Õnneks oleme Estonia katastroofist õppinud.
Karmistunud on nõuded laevadele ja nende meeskondadele, toimuvad õppused, kuidas mereõnnetuse korral efektiivselt toimida.
Mereltpäästjad õpivad õnnetuse korral appi minema ja õigesti reageerima ning õpetavad mereohutust ka meie lastele.
Selleks, et ühtki mereõnnetust enam ei juhtuks ning kui juhtubki, poleks inimkaotused nii suured.
