“Paramaja (Jaani) rannas. Kirjutan tudiseval piimapukil. Olen loobunud hääletamast. Eesmärk Pulli pank on lähedal. Paramaja panka aga pole olemas. Rannaäärselt teelt ei paista isegi 2 m h taimestumata nõlvakut. On rohurand, roogu, adrumülkaid. Miks selle koha peale kaardil küll pangamärgistus on pandud? Mõttetus.”
Täpselt nii kribasin oma päevikusse Saaremaa kirderannas 23. augustil 2004. Neil aastail käisin läbi peagu kõik Saaremaa rannapangad ja mõistagi tahtnuks möödaminnes ka Paramaja rannaastangut näha. Kuid leidmata ta toona jäigi.
Tänavu augustis sai lõpuks asi otsustavalt kätte võetud. Pank on ju ometigi olemas! Erinevalt teistest ei asetse ta aga neemikul, vaid lauge lahekääru õnaruses. Ja kui veel 1998. aasta Eesti Looduses number 4 võib näha Paramaja astangut ilusal lagedal rannal (vahest nt talvetormi järgsena?), siis nüüdseks vohab kahest suunast peale pilliroog.
Ehkki pank asub üsna maantee lähedal, on sinna viiv rada kadunud lehtpadrikusse. Hädapärane läbipääs on siiski olemas, nagu nüüd tõdeda võisin. Kuid kõrvale ei tasu naljalt trügida, võid lootusetult tihnikusse takerduda. Siinse paepealse männiku alust katab rikkalik alusrinne: pihlakad ja pooppuud, sarapuud, kukerpuud, türnpuud, lodjapuud, kuslapuud, magesõstrad…
Äkki avardus vaade läbi niiske sooja pilvealuse õhu tinatüünele merele. Kauguses upitas end Jaani kiriku torn. Kahelt poolt piiramas paks roopadrik ja tihke lopsakus pujudest, nõgestest, seatappudest, maltsadest ja palderjanidest, vahepeal tükike kõntsavälja siutsuvate nobedate linavästrikega. Siin kõntsavälja servas ulatus vesi veel üsna astangu lähedale, peegeldades oma pinnalt lugade orasid ja üksikuid rändkive. Pangasamblal hõbetas lubikas, moodustas tuttpuhmaid sõrmtarn.
Kuid küllalt siit ülevalt kaemisest! Robistasin mööda kruusajärsakut alla.
Pudisenud varisenõlvast trügib välja kaks paarikümne jala pikkust paljandit, idapoolsem katkendlik, läänesuunas olev aga natukese paremini säilinud. Ülaserval kõõluva männi juurestik moodustab kaitsva räästa, mistap paljandi osa on siin kolme-nelja jala kõrguselt nähtav. Sinakas-helehallid Jaani lademe Paramaja kihistu dolomiidmerglid on tükati väga õhukesekihiliseks lõhenenud. Ja õige pude on see värk. Rahvas kutsub seda kivimit vesipaeks. Ehitada temast ei anna midagi, kõlbaks vaid lubjaks põletada.
Paramaja pank on paleontoloogide seas kuulus kui suurepärane kivististe leiukoht. Käidud on siin usinasti ja rändrahnude turjal helendavad paetükid näivad justkui viitavat, et rahne on kasutatud alasina fossiilide välja lõhkumiseks. Igatahes pidin tõdema, et see on üks kõige kivististevaesem pank mul seninähtuist üldse. Küllap on kõik huvitav lihtsalt usinasti ära korjatud!
Aga või sel tähtsust. Koht ise on selletagi võluv. Võiks ju mõelda, et mida erilist ses madalas astangus roopadriku ahistuses ikka on. Aga just see teebki paiga iselaadseks. Et on üks pisike rannapank, nii peitunud ja hääbuva moega, ent siiski veel trotslikult püsimas. Kui kliimasoojenemises meretase meil maatõusu ületama peaks hakkama, siis vahest Paramaja pank maismaasse ei mattugi?
Selle roostuva lahekääru servas helendava astangukriipsu puhul paneb juurdlema tema nimi. Mida õigupoolest tähendab Paramaja? Justkui mingi paranähtus…
