Neljapäeval juhtus Kärdlas õnnetus – hukkus autorataste alla jäänud koer.
Sõidukijuht kiirendas ja lahkus sündmuskohalt, jättes koeraga jalutanud tüdruku surnud koera kohale nutma.
Juhtunu tekitas sotsiaalmeedias elava arutelu. Enamasti tunti kaasa koera omanikule, kuid leidus ka neid, kelle sõnul oleks võinud just autojuht koera peremehele sõidukile tekitatud kahjude eest arve esitada.
Aga mõelge nüüd korraks, kui koera asemel oleks olnud väike laps!
Jalutan sageli oma kaheaastase lapsega Kärdla tänavatel. Tema jooksurattaga, mina kiirel sammul järgi. Kõnniteed on vähestel tänavatel ja näiteks enda kodust parki mänguväljakule jõudes jääb meile tee peale vaid lühike jupp jalakäijate rada väljakul.
Kuigi liikluseeskirjas on selgesõnaliselt kirjas, et nähes teel või tee ääres last, tuleb juhil olla eriti tähelepanelik ja sõita kiirusega, mis võimaldab ohtu vältida, sõidab enamik autojuhte meist hoogu maha võtmata mööda.
Päris hirmus on. Eriti neil hetkedel, mil ma lapsel enne auto möödumist käest kinni võtta ei jõua. Ma ei tea kunagi, mis mõte sellel kaheaastasel tulla võib. Ehk otsustab ta just auto nina eest üle tee lipsata?
Kahjuks paljud autojuhid sellega ei arvesta.
On fakt, et lapsed ja loomad on liikluses ohu allikas, sest nende käitumine pole etteaimatav. Seepärast, lugupeetud autojuhid, võtke hoog maha, kui näete teepervel väikelast, kedagi koeraga jalutamas või siis üksikut kassi või koera. Neid kõiki oodatakse koju.
Ja sa ju ei taha elada kogu edaspidise elu teadmisega, et just sinu hoolimatuse või tähelepanematuse tõttu liikluses on keegi vigastada või surma saanud.
KÄROLYN KIVISTIK
Hiiu Lehe reporter
27.august 2019
