Käina kooli 1. klassi lapsed tegid teatrit

Läinud kalendriaasta sügisel hakkasime koos 1. klassi lastega näitemängusaladusi uurima.
Ikka nendega, kellel oli aega, tahtmist, huvi ja järjepidevust tunnis käia, diktsiooniharjutuste kaudu selgemini kõnelema õppida, rõõmuga mängida rollimänge maskide ja rekvisiitidega, luuletusi ja  liisusalme lugeda ning neid põneval moel esitada.
“Pi-pa-pang, pi-pa-peng, pi-pa-pong…” hääleharjutusena võis lühinäidendites päris põnevaid “hiinakeelseid” asju tähendada. Samuti “Pipi Pikksuka pikad punased patsid ja pihlakapunane pluus” ja “Susi Suusi…” harjutused, mis aitavad selgemini rääkida. Omaloomingu käigus sündis väga hea harjutus esimese klassi poistest Gregorist ja Rogertist: “Rogert Gregori sabas, Gregor Rogerti sabas”. Ja nüüd korrake seda kiiresti, kiiresti! Jahh, peab veel harjutama…
Lugesime Pille-Riini lugusid, arutlesime ja improviseerimise käigus sündis lavalugu, mille sündmused viisid lapsed fantaasiamaailma. Dekoratsioonina jälgis mängu võisilmaga mannapuder, mis Pille-Riinile ei maitsenud ja mille sõbrad leevikesed aitasid lõpuks ära süüa. Leevikesed olid Pille-Riini pudrutaldriku põhjale maalitud, aga meie lavatükis ärkasid nad ellu. Teatris on ju kõik võimalik, tuleb ainult uskuda! Nagu ütles kuulus teatrimees Voldemar Panso, et usud ja teed. Ja nii need esimese klassi lapsed uskusid ja tegid.
Ellen Niidu luuletust “Kuldtaldrik” võivad nad nüüd vist ka une pealt lugeda. Nad teavad ka, kes oli Voldemar Panso, kellest tunnis rääkisime ja pilte vaatasime. Jõngermannid on nad ise nagunii!

Tiia Korv
Käina kooliteatri JÕNGER­MANN juhendaja