Kuri kant on ajast aega olnud üks neid väheseid piirkondi Hiiumaal, kus kullerkuppe kasvab. Mullu käisin seal tuttava juhatatud paigas otsimas, paraku tulutult.
Põikasin ka kirikust itta, kus veel nii kolmekümne aasta eest olnud koplid ja kus siis kupud kasvasid. Nüüd levib seal aga vaid üks paks puistu ja angervaksapadrik.
Kui Lapimaal vohab kuller-kupp rõõmsalt-laialt täitsa isepäi, siis näib, et siin, lõuna pool on loodus talle liiga rammukaid konkurente täis. Nii saab kullerkupp kõige paremini hakkama eeskätt poollooduslikes kooslustes, aga puisniidud on Hiiumaal ju peaaegu kadunud. Tegelikult lepib kullerkupp üsna hästi ka metsakarjamaadega. Nii nagu varemalt Keremal.
Tänavu lehekuu kahekümne viiendal päeval põikasin uuesti Kuri kanti, nüüd uuemate n-ö koordinaatidega. Oli ju seal ja seal vähemalt kümnendi eest kuppe küllalt jagunud.
Veidi astumist ning jõuan heinamaaatükile, kus kollendavad mustjuure korvõisikud. Ja siis seal tagapool juba midagi kõrgemat. Ongi kuller-kupud! Väikesete puntide ja rühmadena puude naabrusse hoides, päris lagedal harvemalt ja üksikumalt. Sõrmjate lehtede kohal sihvakatel vartel aina kümneid ja kümneid õiepalle. Kaaslaseks angervaksalehti, ojamõõla, jürilille, mustjuurt, ussilakka ja teisi. Mõni kupuõis on juba laiali pudenenud. Eks ikka väga sooja lehekuu tõttu, mis kõiki hirmsal kombel kiirustama on sundinud
Kaua ei saa ma paraku seda ilusat kupuheinamaad imetleda, sest peremees ilmub lagedale. Käivad siin igasugused tema heina maha tallamas, eks ole…
Uurin, kuidas see kuller-kupumaa ikka nii rikkalik on? Eks ikka niidetakse korrapäraselt igal aastal. Millalgi, kui kupud on ammu ära õitsenud. Ja suve teisel poolel lastakse lambad peale.
Tundub, et kullerkuppudele igati meeldib siin selline asjade käik. Peremehe hinnangul on kullerkupud algsega võrreldes nüüdseks justkui üksjagu laiemalegi levinud.
Rõõm kuulda! Tore, et vähemalt siin läheb sellel Hiiumaal haruldasel taimel nii hästi, et taandumise asemel sootuks kasvuala laiendab.
