Mullu augusti lõpus tulutult Hiiessaarest siberi võhumõõku otsinud ja märjas magesõstratihnikus rassinult lirtsudes põikasin Helmerseni kivide juurde sisse. Justkui lohutuseks. Nemad lebavad ikka siin, ei need hääbu ega kao kuskile nagu taimharuldused.
Jõudsin kohale ja… lihtsalt vaatasin tükk aega neid rahnuplokke. Kõrvalolev stend teavitas, et jääaegne hiidrabakivipank lagunes kaheksaks suureks ja mõneks pisemaks tükiks, mis vedelevad nüüd poole hektari suurusel alal laiali.
Jajah, rabakivi – see Eesti rändkivide seas kõige tavalisem tüüp. Kunagi mõtlesin, et miks nad “raba” on, et mis neid kive rabaga seob? Tegelikult ei seogi. Tuleneb hoopis soomekeelsest sõnast rapu ehk rabe. Võikski ju siis olla rabekivi? Rabe on ta tõesti, sest koosneb vahel omavahel justkui õige nõrgalt seotud tükikestest, mis ilmastiku mõjul siit-sealt kivist eralduma hakkavad. Mõni põlluveere kivi võib vahel õige pudiseva moega olla. Helmerseni kivid näikse vastupidavamad.
Tjah, ikka ägeda kivilabürindi loob siinne rahnude tuumikala. Nende juures sigineb alati Lahemaa tunne. Lahemaa on see kõige kivilasulisem “soomelisem” Eesti serv, aga ka Hiiumaale on Soome kaljudest ühtteist tähelepanuväärset pudenenud. Võtta lisaks Helmerseni kividele rahnud Kukkas, Hiiessaares, Tubalal, Kõpus…
Helmerseni rahnude all lasub kontrastina lubjaklibune pinnas. Tänu sellele hõbetas seal ka üks tutt lubikat. Ja maikellukesi-kuutõverohtu, metsõunapuugi nääps.
Kuid mis nali see siis on? Haisvad kurerehad graniidi turjal! Peaks justkui lubjalembesed tegelased olema, kuid siin sedasi… Täitsa rammusa moega, hästi viljunud, mõned õied veel roosatamas. Ju siis polegi lubi sellele liigile nii oluline, aitab lihtsalt kuuskede varjus veidigi niiskena püsivast õhukesest ladestunud huumusekirmest.
Näed, ja imekannikest kasvab siin ka. Eemal teisel rahnul leidus pealekauba pajulille, jänesesalatit, metsmaasikat, madarat, sammalt, rohututte ja vaksakõrgune magesõstar.
Justkui Soome moodi kaljutaimestik miniatuuris! Meie oludes õige isepärane vaatepilt.
