Tapio Vares Sel augustikuu lõpupoole päeval põikan varasemast tuttavasse Puski öövilke metsa. Tulles Villamaalt, asendub lopsakus järsult männimetsadega, all lillatav kanarbikuvaip. Teeveerel tumepunaseid neiuvaipu.
Ongi Puski bussipeatuse ümbruse luitekünkad. Rangelt võttes mitte just teab mis liigirikas koht. Erivanuseline männik on hõre ja valgusküllane, maapinna samblakattes kasvab üsna hõrekiduralt pohla, kanarbikku ja tiba mustikat, palu-härgheina ning piipheina ka. Sammaldest valitseb harilik palusammal, sekka ilusaid ererohelisi lehviksambla laigukesi ja lainja kaksikhamba tutte. Ning siis on nemad, roomavad öövilked (Goodyera repens). Siin-seal kerkib mõni nelja-viie tolli kõrgune õisikuvars, mõnel vaid tipus viimased valkjad õiekribulad. Paar üksikut aga alles alustavad õitsemist.
Tegelikult tunduvad öövilked siin võrdlemisi kiduratena. Eks sellistel luidetel ole üsna karm kasvumaa, ehkki tänu sümbioosile seentega talub öövilge põuda väga hästi. Siiski pigem leidub öövilget niiskemat tüüpi okasmetsades ja võib seal suisa poole kõrgemaks kasvada, oma jalg ehk 30 cm.
Pildistamiseks samblale kõhuli laskudes ja nina vastu taimi, saan nendega taas lähemalt tuttavaks. Ikkagi jah, on ühed omapärased tegelased. Eestis teist säärast orhideeliiki pole. Näärmekarvased on nii vars kui hästi uurides ka õied, mis natukese isegi lõhnavad. Huvitav on tõik, et risoomid asuvad vaid ülemises sambla ja kõdu kihis, mineraalmaast aitab toitu lisaks hankida seeneniidistik.
Meie oludes kõige erilisem on öövilke igihaljus. Siin on lehekesed küll vaevu väikse sõrmeküüne suurused (rammusamal maal olla suisa kahe tolli pikkused) ja ilma silmapaistva võrkmustrita. Mustriliste lehtedega öövilkeid Hiiumaal siiski leidub. Aga jah, imelik mõelda, et on üks orhidee, kes isegi Põhjala taigametsades püsib aastaringselt haljana. Mõte läheb tema sugulasele Goodyera macrophyllale, kes on Madeira relikt ja endeem ja kasvab suure haruldusena lopsakates loorberimetsades. Tagasihoidlikum roomav öövilge on seevastu Euroopas võrdlemisi laialt levinud. Üldiselt okasmetsade asukas, leiduvat teda kaugel põhjas aga ka sookaasikutes.
Ehkki siin Puski luiteil öövilkeid tükati ette jääb (õiteta leherosette on samblas paiguti raske silmata), tundub mulle, justkui oleks neid vähem kui mõne aasta eest ühel varakevadel samas metsas käies.
Siis roomas luiteharjalt laiali igavesti palju rosettide ahelikke. Äkki oli vahepeal massõitsemine, misjärel vanad rosetid hukkusid? Ei tea, oletada võib igasuguseid asju.
Igatahes on öövilked Puski metsas jätkuvalt olemas ja küllap jätkus nende tagasihoidlikku õitsemist seal pikalt septembrissegi.
