Tänavune talv oli eelmisest kokkuvõttes leebem. Siiski viskas saare keskel Nõmbal 6. jaanuaril kakskümmend külmakraadi ikka ära. Sellele eelnes lõõtsuv jäine tuul.
Samal ajal Soomes langes temperatuur suisa alla neljakümne miinuskraadi. Erakordselt külm oli Balkani poolsaarel. Arvatavasti on külm ära võtnud mõne aasta eest Lõuna-Bulgaaria reisil nähtud üsna toekad-eakad õlipuud. Meil lihtsalt vedas, et suure osa talvest mahendasid siinset ilmastikku aktiivsed Põhja-Atlandi madalrõhkkonnad.
Niisiis, nagu oli talve, ent lund jagus vähe ja ajuti tundus justkui kevad ligi hiilivat. Lausa detsembri algul tärkasid muskuslilled ja rohulaugud. Jaanuari lõppu ilmestasid värsked tollised lehternartsisside tõusmed. Ka lumikellukeste tipud trügisid välja.
Ent siis tuli veebruari alguse nädalane külmalaine, miinimumiga Nõmbal kuni -17 kraadi. Kuna lund polnud, jäätus maa tükati pikaks ajaks ära ning erinevalt mullusest jäid nüüd seetõttu taimsed kevademärgid mõneti hilisemaks. Ehkki jah, kärsitud näsiniined näitasid Tubala metsas juba 22. veebruaril pisut poikvel lillatavaid õiepungi.
Veebruari teisel poolel valdasid siiski kerged plusskraadid, mis meelitasid peagi esimesed sulelised lõunast kohale. Nii kostus veebruari viimasel päeval kuskilt kõrgelt õhust imelikke vargseid sirtsatusi. Igal aastal arvan algul, et kuulen viirastust. Kuid ei, tõesti jõudsid lõokesed sel ajal Eestisse. Tegelikult pole sellises ajas midagi enneolematut.
Küll aga oli kummastav kuulda 4. märtsi õhtul kaugusest veidrat kräginat. Kas…? Jah, peagi kaikus sekka kruukseid. Sookured juba kohal! Tavapärasest kuu võrra varem.
Kaitsvate soojade majaseinte ääres ilmusid ka esimesed õied – lumikellukesed.
10. märtsil jäid Kärdlas silma ka märtsikellukesed. Riburada hakkas igasugu libleotsakesi end ilmutama. Näiteks 21. märtsil puisniidumetsas kuldtähelehed, aias sinised krookusenupud. Järgmisel päeval ronisid sipelgad oma pesakuhila tippu. Temperatuurid kerkisid päeviti kuue soojakraadini. Ahjaa, 19. märtsi õhtul kostus esmakordselt ülelendava kurvitsa piuksumist-krooksumist.
23. märtsil avastasin alles mullu soetatud jaapani nõiapuult ühe puhkenud kollasenarmalise õie. See liik on Eesti oludes üks kõige varem õide puhkev põõsaliik üldse. Päev hiljem avanes esimene paiseleheõis. Järgmisel päeval sinasid Kärdla puisniiduilmelises Rannapargis esimesed sinililled.
27. märts: Nõmbal +10 ja mesilane avanenud krookuseõiel. Järgmine päev avas kiviktaimlas oma tillukesed kollased õietäpid lõunapoolsest Euroopast pärit igihaljas kevadik.
Märtsi viimasel päeval sigines aiatiikidele emapart oma traditsioonilise kahe isase saatjaga. Ja suurelt tiigilt tõusis vihinal lendu sõtkapaar. Sõtkad on erinevalt partidest alati hirmus pelglikud, tehes inimese vaatevälja ilmumisel alati ruttu minekut.
Teisel aprillipäeval kerkis termomeetrinäit 12 soojakraadini. Danfordi iirise õis kollendas peenras, askeldav punarind punetas tuhkpuuhekis. Punavate pilvetriipudega loojang kajas ja kõlises rikkalikust musträstaste laulust. Toimekalt krooksuv ja piuksuv kurvits tõttas üle pea ja hämarduval jalgrajal suundus tiigi poole üks tume mütakas – konn. Suures tiigis käis juba krogisemise-piuksumise saatel pidu ja trall. Tiik lausa kubises. Taas on see veekogu muutunud konnade seas väga nõutud seksodroomiks.
3. aprillil avanesid sarapuu päikselisel jalamil esimesed lillaroosad kopsurohuõied. Suurepärane aseaine pirtsakale alpikannile! Kahju vaid, et kopsurohi Hiiumaal nii haruldane on.
Kui märts veel vindus, siis aprill on juba täieõiguslik kevadekuu. On saabunud linavästrikud ja metsas löövad meikad ehk kaelustuvid lennul tiibu plaksuga kokku. Meigaste iseäralikku laulu oli juba märtsis kuulda. Seda kähedat justkui köhimist: khm-khm-khm-khõ-khõmm. Aastaid olen nuputanud, kes see sedasi kähistab. Nüüd siis sain lõpuks teada. See on igakevadine reeglipärane häälitsus üldises lindude kooris.
Ahjaa, ja muidugi metsvindid on kohal ja hommikuti virgutab nende vidin varakult tõusma. Kevad on ju käes, ei nüüd pole aega pikalt põõnata – kuulutavad nad reipalt.
