Saarlasest kirjanik Maimu Berg Jaan Krossi sünniaastapäevale pühendatud kirjandusõhtul Hiiumaa muuseumis: “Muuseumis ringi käies tuli mulle meelde oma pioneeriaeg* ja mina toongi nüüd pioneeride tervituse ehk saarlaste tervituse hiidlastele. Sellepärast, et kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres, nagu me teame, ja mina ka, aga vale mere ääres.
Ja sellepärast, kui ma olin kümnekuune, siis minu saarlasest ema ütles, et laps tuleb viia õige mere äärde ja hakkas mind viima Tallinnast, kus ma sündinud olin, Saaremaale.
See oli pärastsõjaaegne raske aeg, minna titega saarele kalaautodega ja juhuslike laevadega, oli kahtlane ja otsustati minna lennukiga. Lennukit parandati terve päeva, õhtuks saadi ka lendur korda ja see lendas, kuid mitte Kuressaarde, mis tollal oli Kingissepp, vaid Kärdlasse. Sellepärast, et mõlemal saarel oli üks K-tähega linn ja lendur lendas ühte neist. Meid kupatati lennukist maha ja mina tegin oma esimesed sammud minu saarlasest ema õuduseks Hiiumaal. Õnnetust ei juhtunud, lennuk läks uuesti käima ja pärast lendu jõudsime Saaremaale.
Aga minu emal oli Hiiumaaga jamasid ka ennem olnud, kauges lapsepõlves. Üks meie suguvõsa noormees võttis kätte ja armus hiiu tüdrukusse. Vähe sellest, ta võttis selle tüdruku naiseks ka ja nii tuli minna Hiiumaale pulma. Ema oli viieaastane plikakene ja tema isa võttis paadi ja pani oma pere selle peale, ema vanemad vennad ka.
Ja mõlemad vennad ütlevad õele, et kuule, me lähme nüüd välismaale pulma ja hiidlased on väljamaalased ja sa pead nüüd hästi käituma, et Saaremaa sugulastest ikka lugu peetaks. Ja õpetasid siis tüdrukule, mida öelda. Saavad siis kohale, kirikus käiakse ära ja minu emakene siis astub ette, vaatab pruudile otsa ja esitab küsimuse, mis vennad olid talle õpetanud: “Oo seda ruuti ruugitud ka?” Et kas seda pruuti on pruugitud. Võite arvata, et pärast seda Saaremaa sugulased ei jätnudki kõige paremat muljet.
Hiljem läks see pruut, siis ta oli juba tõesti pruugitud, Hiiumaalt ära Saaremaale ja tema õiget nime keegi ei mäleta – ta oli hiidlane ja kõik ütlesid tema kohta “see hiidlane”. Ta oli tore tüdruk ja sai oma eluga hästi hakkama, kõik võtsid ta omaks, aga hiidlaseks ta jäi.
No vot, mis siis nüüd. Sellest Hiiumaast pole mina üldse pääsenud. Sellepärast, et mina elan Tagarannas, otse Kõpu poolsaare vastas. Ja öösiti see Kõpu majakas muudkui plingib ja plingib, aga hommikuti pole Hiiumaast haisugi. Mõnikord näiteks tulevad sõbrad külla ja läheme õhtul vaatama päikeseloojangut – kõik on ilus, Hiiumaa randa ei paista. Hommikul nad käivad õue peal pissil ja tulevad küsima, et mis maa see paistab. Mina vastan, et see on Hiiumaa, mis maastab. Teate, mis on “maastab”? Ma olen katsunud seda Eesti kirjakeelde tuua niipidi ja naapidi – kõik toimetajad parandavad selle ära “vaatab”. See pole mingi vaatamine, mitte Hiiumaa ei vaata, vaid meie vaatame, Hiiumaa maastab.
Ja siis sõbrad küsivad, et mis sealt Hiiumaalt siis ikka ära paistab meile. Keegi täpselt ei tea, aga mu tädi ütleb alati – see on Putkaste mõis. Ma ei tea, kas see vastab tõele või on see legend, aga mulle paistis niimoodi, et ühel ilusal päeval olevat Hiiumaa randa tulnud seal Kõpu kandis suur hunnik aniliin- või mingit fosforiitset värvi. Niisugust roosakat. Ja te, hiidlased, võtsite kätte ja värvisite Kõpu majaka sellega üle. Ja siis ma lähen ühel hommikul sinna randa ja vaatan, et mis asi see seal särab – ta paistis palja silmaga ära, see Kõpu majakas, tänu sellele värvile.
No see värv koorus varsti maha, aga majakas jäi minu jaoks ikka paistma. Teatud ilmaga lähen – majakas paistab. Ja siis ühel hommikul enam ei paistnud. Mul oli niisugune kahjutunne, niisugune tunne nagu mingi aeg oleks vahepealt ära hajunud. See rand on üsna tühi, mingeid tehnikaimesid seal ei ole ja see majakas oleks nagu eile ehitatud ja nagu sajandid oleks vahelt ära kadunud. Aga kui ma siis terasemalt vaatasin, siis nägin, et seal Hiiumaa pool lehvib üks valge lina. Ja kui ma veel terasemalt vaatasin, siis vaatasin, et see on üks laudlina. Ja kui ma veel terasemalt vaatasin, siis ma nägin seal Õnnepalu ja Vaapo Vaherit ja Ave Alavainut ja siis märkasin, et Paul Erik on tulnud Hiiumaale Viiuga koos. Ja siis ma sain aru, et see, kes mulle teiselt kaldalt viipab, on Jaan Kross.”
Üles kirjutas
HARDA ROOSNA
