Vana aasta lahkus president Kersti Kaljulaidi ja uus aasta algas riigikogu esimehe Eiki Nestori heade soovidega.
Meeldivad olid mõlemad. Eriti Nestori sõnum, et talle meeldis, kuidas me uut laeva kõik koos ootasime, nii hiidlased kui mandrimehed, isegi need, kes pole ehk Hiiumaale saanudki.
Laevade hilisem saabumine polnud meile mingi õnnetus, vaid igapäevane elu – ikka ju mõtled, et varsti läheb paremaks. Kui lootust on antud.
Koos Nestoriga võime korrata, et tasus oodata – laev on ühtaegu kaasaegne ja kodune ja mahukas.
Natuke kannatust veel ja tulevad ka ülejäänud kolm Palo pääsukest. Niisuguse nimetuse pakkus Hiiu Leht välja 2014. aasta oktoobris võrdlusena ülipopulaarseks saanud oranžide rongide ehk Partsi porganditega. Ilma igasuguse irooniata, lootuses, et need sõidavad kiiremini kui olemasolevad, mis vahel tigusid tund ja kolmveerand. Praegu sõidavad laevad tund ja 15 – on ju vahe.
Jah, võimaliku külma talve eel pikendati ka praeguste laevade sõiduaega, kuid vaid juhuks, kui jääkate peaks tekkima. Kuni jääd pole, sõidetakse samas tempos .
Tsiteerides riigikogu esimeest, oleme nõus ootama ja pingutama, kui lootust on. Ja kõige vähem aitab meid seejuures tigedus ja sapp. See ei tähenda, et kõige olemasolevaga peaks rahule jääma. Vastupidi, seda ei tohi mitte kuidagi. Tuleb edasi mõelda ja luua, oma riiki, keelt ja kultuuri edasi viia.
Ja tänasel päeval meenutada neid, kes Vabadussõjas oma riigi eest elu andsid.
3. jaanuar 2017
