Pariisis ja nüüd Brüsselis toimunud terroriaktid on löönud kõikuma meie turvalisustunde – see kõik toimub nii lähedal väiksele ja turvalisele Hiiu saarele.
On ju paljud hiidlased maandunud Brüsseli lennuväljal, kas siis minnes tutvuma Euroopa
Parlamendi tööga või siis tõlgina tööle või lapsele külla. Hiidlaste sidemed Euroopa südamega on üsna tihedad.
Esimesed teated sellest, et Brüsselis on midagi juhtunud, laekusid mu meilikasti kell 10.45. Napid kolm tundi hiljem, kui Brüsseli lennujaamas kõlasid plahvatused. Murelikult küsisid European Womens Lobby liikmed, kas meie sekretariaadi töötajatega, kes lendama pidid, on ikka kõik korras. Õnneks oli, aga Brüsseli lennujaamas hukkus 14 ja sai vigastada 92 inimest, Maalbeeki metroojaamas hukkus 20 ja sai viga 106 inimest. Kohutavad arvud ja süütud inimesed – oleme mõtteis nendega ja elame läbi hirmu, valu ja leina.
Terroriohu tase tõsteti kogu Belgias kõrgeimale neljandale astmele, kontrolli tõhustati ka Tallinna lennujaamas.
Kui me Eestiga Euroopa Liitu pürgisime, lootsime, et meie turvalisus peaks kasvama. Eelkõige idast tuleva ohu suhtes. Me ei osanud hingeski aimata, et ohuolukorrad võivad tekkida ka Euroopa sees, südames.
Euroopa Liit ja Schengeni viisaruum andsid meile vabaduse liikuda, elada ja töötada seal, kus tahame. See on väärtuslik võimalus, millest nüüd võime ilma jääda.
Ja mitte ainult rändekriisi tõttu, vaid ka terrorismiohust tingitult juhul, kui Euroopa liikmesriigid seda ohjata ei suuda.
Harda Roosna
peatoimetaja
24. märts 2016
