Nii kõlab Leida Pomerantsi üleskutse ja temast võib aru saada. Ohaka talu perenaine on kolm päeva tegelenud huntide tapatalgu tagajärgedega – tapetud ja vigastatud lambad, emata talled ja talle kaotanud uted…
Karjakasvatajal, kelle lambakarjas on pandud niisugune huntide tapatöö, on tunne nagu oleks mõrvatud pereliikmeid. Ja seda emotsionaalset kahju ei korva tapetud loomade eest makstud raha. Omast kogemusest tean, et see on niisugune üleelamine ja stress, millest väljatulemiseks kulub mitu kuud.
“Ma ei kasvata loomi ju selleks, et hundid neid murraks, lambad on ju nagu pereliikmed,” ütles Henry Laanemäe, kelle kari on kahel korral sisuliselt täiesti maha murtud.
Laanemäe, kes on jahimees, ütles, et tema ei nõuagi, et terve saar oleks hundivaba, kuid kordas vanade meeste räägitut, et Hiiu saar oleks paras paik ühe-kahe hundi jahimaaks.
Jahimeeste hinnangul on pärast seda kui hundikarja alfaemane poegib, saarel jälle paarkümmend hunti.
Seda on ilmselgelt liiga palju ühe tuhande ruutkilomeetrise saare jaoks. Keskkonnaagentuuri andmetel on hundikarja ligikaudseks koduterritooriumi suuruseks 400 kuni 700 ruutkilomeetrit.
Ilmselge, et metsades tekkiv toidukonkurents sunnib hunte rohkem külades ringi vaatama.
Laanemäe kummutas ka jutud nagu vähendaks hundid metssigade arvukust. Ta tõi näite rajakaamerast, millest on näha, kuidas metssead ja hundid käivad söötmiskohtadel niiöelda viieminutilise vahega – sead läinud, siis tulevad hundid või siis lahkuvad hundid mõni minut enne sigade saabumist. Põhjuseks, et metssiga on hundi jaoks äärmiselt ohtlik ja ebamugav vastane.
Harda Roosna
peatoimetaja
12. mai 2015
