Pole ka põhjust kahelda, nagu inimesed poleks palehigis kahe kooli ühendamiseks tööd teinud. Pigem võib arvata, et tööd on asjaosaliste poolt tehtud rohkem kui tervise jaoks mõistlik.
Õigus on ministril ka selles, et konkursid on toimunud, vähemalt gümnaasiumi osa on täis ja “kool pole kokku kukkunud”, nagu Kristina Kallas ennast väljendas, et töö on jöutsalt edenenud.
Kõik on seega hästi.
Küll, aga tekib ministri jutu taustal mitmeid mõtteid ja küsimärke, kas sellisel kujul hariduskorraldus täidab oma eesmärki või on see tegemine tegemise pärast.
Kutsekeskhariduse vastuvõtt on praeguste numbrite järgi pigem kesine. Võimalik tõesti, et need, kes ei saanud gümnaasiumisse sisse ning ei taha ka mandrile minna, valivad kutsekeskhariduse. Aga jällegi, kas nad päriselt ka tahavad seda või on see õppimine seepärast, et seadus nõuab. Siis tekib küsimus, et mis on nende noorte õpimotivatsioon?
Väide, et “Hiiumaal on kallis” tundub olevat sobilik kõikide asjade põhjendamiseks.
Kõlab mõnevõrra üllatuslikult ministri lubadus, et kutsekeskhariduse õppekava avatakse Hiiumaal igal juhul. Oletame, et õppima tuleb viis-kuus noort, saab see olema väga kallis eriala. Aga nagu minister ütleb, et Hiiumaal ongi kõik kallis.
Väide, et “Hiiumaal on kallis” tundub olevat sobilik kõikide asjade põhjendamiseks, sõltuvalt kontekstist ja vajadusest. Kui on vaja midagi kinni panna, sobib alati rõhutada, et Hiiumaal on kallis. Kui aga paistab, et midagi tehakse, kuigi see on kallis, sobib põhjendada, et aga Hiiumaal ongi kallis.
Huviga saab oodata, kuidas suhtutakse sellesse, et “Hiiumaal on kallis” pärast järgmisi Riigikogu valimisi. Pole välistatud, et võimalikud uued luuad pühivad hoopis teistmoodi. See oleks muidugi eriline nöök.
Ja viimaseks. Tõsi, vana asja ei ole paslik meelde tuletada, kuid ministri jutt, et hiidlased ei saanud koolide ühendamise protsessis lihtsalt ministeeriumi headest plaanidest aru, tundub küll hiidlaste suhtes veidi ülekohtune.
ja