Toivo Tänavsuu kirjutas hiljuti sotsiaalmeedias oma kogemusest Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas: “Levinud arusaama kohaselt – ja seda ei mõelnud me EMOs välja – on joodik parasiit, kellest sünnib reeglina kasu vaid viinavabrikule, kui sedagi. Mida teha ühe kroonilise alkohoolikuga – see on raske küsimus. Pereliikmetele on ta leebelt öeldes peavalu. Tervishoiusüsteemile ja maksumaksjale suur kulu. Meedikule nuhtlus. Tööandjale pole temast mingit tolku. Ühiskonnale tervikuna … tegemist on ju õnnetusega igas tähenduses. Ta oksendab meid kõiki täis, nii otseses kui kaudses tähenduses. Võib ka nii vaadata, et viina kaanimine on riigile kasulik – laekub aktsiis. Aga need kulud on palju suuremad ja need jäävad inimeste, perekondade, maksumaksjate kanda. Iga joodik ronib lõpuks sinu rahakotti. Seda nimetatakse solidaarseks tervisekindlustuseks. Alkoholimürgistuse või deliiriumi ravi aga erakorraliseks arstiabiks.”
See postitus tekitas avalikkuses palju vastukaja ja ajendas oma isiklikku kogemuslugu jagama ka alloleva kirjatüki autorit, kes soovib anonüümseks jääda.
ja