Hiiumaa on saar üksnes maateaduslikus mõttes. Eluliselt, majanduslikult, ühiskondlikult on ta osa tervikust, seotud tuhandete suuremate ja väiksemate ühendusniitidega. Nende ühenduste aluseks ei ole üksnes parvlaevad ja lennukid, vaid üldisem suhtumine. Kui saar jääb mõtteliselt äärealaks, mida on tore korraks külastada või eemalt ihaleda, siis hakkab ta peatselt oma elujõudu kaotama.
Hiiumaad ei peaks seega käsitama väikese ja eraldatud paradiisisaarena. Selline eksotiseerimine on kahe teraga mõõk, nagu meenutas hiljuti Eesti Päevalehes Hiiumaa valla arhitekt Kaire Nõmm: “Saarlase enda vaatenurgast võib selline eemalolek tähendada hoopis äralõigatust. Äralõigatust kvaliteetsest kultuurielust, taskukohasest reisimisest, headest töövõimalustest ning mõnikord ka hädavajalikest riigi teenustest.”
Sõidan sageli mandri vahet, tihti tuleb Tallinna tänavail laveerida. Ühel novembripäeval pealinna aukude ja kulunud punaste kastirattaradade vahel tuli Hiiumaalt kõne: tuiskab!
Karola Lotta Kiisel on Eesti kunstiakadeemia graafika diplomiga noorsootöötaja, kes ütleb, et noortega töötades pole ta päevagi tundnud nagu käiks tööl.
6. detsembril toimus üle Hiiumaa glögikohvikute päev, kus pakuti kõike alates kalasupist kuni õunakoogini ning tegevust jagus nii suurtele kui väikestele.
Mitmekordne petanki Eesti meister ja ala eestvedaja Margus Berkmann avas Viimsis uue petanki sisehalli, mis taastab pärast Harku halli lammutamist võimaluse tegeleda spordialaga ka...
Liitu meie uudiskirjaga ning saad täieliku ülevaate Hiiumaal kui ka Eestis toimuvast.
