Isadepäeval kiputakse korraldama üritusi, kus demonstreeritakse relvi ja sõjatehnikat. Milline on see isakuju, keda me tegelikult tänapäeval vajaksime? Kas sõdur ja tapja või looja ja kasvataja?
Sõduri kuvand on ju kartmatu lahingussetormaja. Paraku hukkuvad liiga paljud mehed juba eluvõitluses võttes liiga suuri riske või hävitades oma tervist.
Sooviks, et mehed julgeks tunnistada, et tervis jukerdab, ja läheks õigel ajal arstile. Võiksime mõelda, et see on pigem tarkuse kui nõrkuse tunnus. Selleks, et meie isad ja vanaisad elaksid kaua oma laste ja lastelaste rõõmuks.
Kasvavad ju liiga paljud Eesti lapsed isata. Olgu põhjuseks siis isade töötamine kodust liiga kaugel, ennasthävitav käitumine, liig-varane surm, pere hülgamine või isa vägivaldsus.
Hea pole ka see kui muidu tubli isa on peres ainult rahakoti eest, tehes liiga pikki tööpäevi või ajades taga kõrget elustandardit.
Tegelikult vajavad lapsed kaasaegseid nn pehmo-tüüpi isasid rohkem kui karme macho’sid või enesekeskseid patriarhe.
Õnneks on isade roll muutumas ja aina rohkem on meil noori isasid, kes leiavad, et lapsed on ka “meeste asi”, võtavad isapuhkust ning kasvatavad lapsi emadega võrdselt, tehes ka kõige igapäevasemaid toimetusi. Need isad julgevad rääkida oma tunnetest ja neid väljapoole näidata.
Häid isasid-vanaisasid, nagu ka emasid-
vanaemasid tuleb tähele panna ja kiita. Tänavu teevad seda Hiiumaa naiskodukaitsjad. Me ise saame seda teha kodus tunnustades oma isa või vanaisa selle eest, et ta julgeb olla ka hell ja nõrk.
7. november 2014
