„Kuu teise poole“ andis mulle sõbranna, kellel oli raamat pooleli jäänud, sest ta ei suutvat sellest masendavast nõukogude ajast lugeda. Mõtlesin, et võin ju proovida, sest erinevalt varasemast ei arva ma enam, et raamat tuleb maksku mis maksab lõpuni lugeda, isegi kui see väga ei köida. „Kuu teine pool“ hoidis aga küljes nagu hiidlase koduõlu. Umbes sajandal leheküljel tekkis hirm, et äkki vajub lõpp ära. Ei ole ju võimalik, et kõik nelisada lehekülge pakuvad samasugust lugemisnaudingut kui raamatu algus. Hirm oli asjatu. Romaani oli raske käest panna. Kuigi lood selles pole kergete killast, on lugeda lihtne. Lisaks üliheale jutustamisoskusele on Vadi ka nii andekas sõnameister, et tema tekste võib lugeda kasvõi ainult keele ilu pärast.
ja