Aga praegu, talvel, kas ma suudan teda mälus esile manada, nii nagu ma võin vabalt esile manada mõne pildi, mõne paiga, mõne toa, mõne näo, mis on ammugi muutunud, mida pole enam olemaski – aga ma näen teda oma „vaimusilmas“, nagu see ütlus käib. Selgelt, muutumatult. Vaimunina meil pole. Me mäletame lõhnu, võib-olla koguni paremini kui midagi muud, aga ei suuda neid mõttes esile manada, veel vähem kellelegi kirjeldada. Või mis seal keerulist on? Ütled lihtsalt „toominga lõhn“ ja asi on selge. Jah, sellele, kes teda tundnud on – ja ära tundnud. Sest kui lõhnal pole meie jaoks nime, siis me ju ei teagi, mis lõhn see on.
ja