Kuidagi tuttav tuli ette. Telliskivi mõõtu koguteose „Hiiumaa. Loodus. Aeg. Inimene“ turismist rääkivas peatükis öeldakse, et kuigi Hiiumaa oli keeruline piiritsoon, pani majutuskohtade puudumine ka neis tingimustes reisimisele piiri ette. “Majutumine lihtsustus mõnevõrra saun-võõrastemaja valmimise järel Kärdlas,“ kirjutatakse raamatus.
Nagu näha, siis iga uus on mingitpidi vana. Toona oli muidugi teine riigikord ja teised tingimused, aga mure on omamoodi naljakal kombel laias laastus sama.
Majutuskohtadega seotud mure on Hiiumaal nagu surnud ring. Suuremat hotelli, et pakkuda suuremale hulgale turistidele paremaid võimalusi, oleks vaja. Teisalt jälle, kes annab ettevõtjale selle kindluse, et need külalised tulevad ka ja justnimelt aastaringselt. Seda ei anna kahjuks keegi. Ja ehku peale ei hakka keegi oma raha hotelliehitusse matma, kui just ölvadusega tegemist pole.
Ja kui mõni ettevõtja vast isegi oleks valmis kaasa lööma, siis kellegagi koos ja kellegi teise eestvedamisel.
Tihti tuleb Hiiumaa turismiarengute aruteludes jutuks ka see, et oleks vaja uut minekut, midagi suurt. Aga jällegi, kuidas sa teed midagi suurt, kui pole inimesi kuskile majutada.
Jääb üle vaid loota, et kuskil on mõni riskialtim investor või investorid, kes on nõus katsetama Hiiumaal suure hotelliga. Kes teab, äkki osutub see hoopis kullaauguks ning sinna, kus on üks, tuleb ka teine.
Võib-olla tasuks aga võtta mõte samast raamatust, kus räägiti teise murena toitlustamisest. 1980ndaid kirjeldades selgub, et murekohaks oli saanud hoopis toitlustamine: „Keeruline oli sellel ajal ka turistide toitlustamine: kogu toit tuli külalistel mandrilt tulles kaasa võtta.“ Seda muret enam Hiiumaal õnneks ei ole ning toitlustusasutuste arvult elanike kohta oleme Eestis kindlasti esirinnas. Toimib.
Aga samas. Niikaua, kui Kärdla kesklinnas pole võimalik turistil 24/7 elementaarseid ihuvajadusi rahuldada, on hotelli vajalikkusest ja ehitamisest rääkimine veidi ebakohane.
ja