Meite elus aa palju söust asju, mida mei tähelegid äi pane. Nüitse aja inimest aa kogu aeg nii ruttus, et pole mitte aega märgadagid, mes meite ümber sünnib. Vöib olla ainuld siis, kui midat erakorralist juhtub. Jo see ka üks pöhjus aa, et tehniga arenemine aa meite mailma palju suuremaks tein. Mei elame nüid üsna suure osa oma ajast ju internettis.
Maailm aa küll suuremaks läin, aga seda naljagam ja isegid armas aa see, et köikse tavalisemad asjad meid ikka üllata suutvad ja panevad nägema, mes meite ümber sünnib. Vöib olla ka, et möni jääb isegid mötlema, et elu leheb ikka oma rütmis edasi, ta äi hooli meite kiirustamisest. Üks söune asi aa sirelde öitsemine.
Kis see ikka seda va loodust ega peev uurib ja puurib, vöib olla et möned suured looduse söbrad ainuld. Aga ega kevade juhtub seasi, et öhel humigul avastad, et ninase tuleb hee magus löhn. Pole vahed, kas sa oled oma aedas vöi söidad küla vahel vöi siis Kärdel rattaga tööle. Meel leheb heeks, senepärast et see aeg aa jälle käe. Elu muutub natust vähe ilusamaks. Üks öige eestlane poeb veel muidut peadpidi pöösase ka, et kas lövab oma önneöide.
Sirelid andvad märku veel öhest asjast. Kui kesk metsa puude vahel sireleid näed ja metsalöhna sekka tuleb sirelilöhna. See tähendab seda, et sii aa kunagid elu oln. Vanad talukohad. Kis see teab, miks änam äi ole – kas pererahvas viidi väevöimuga minema vöi löppes elu lihtsald otsa ja pole kedad oln, kis oleks selle kohtas edasi elan.
Löhnavad sirelipöösad panevad meid tähele panema söust asju ja mötlema sösust möteid, mes muidu meele äi tulekskid.
Kirjudas Raul Vinni,
hiiu keelde pani Järvi Kokla
