Palju vaieldakse selle üle, et kas muuseum peaks olema rangelt teadusasutus või pigem avastuskeskus, kus saab asju proovida ja katsuda. Eks tõde vist ole kuskil seal keskel. Muuseum, mis kattub tolmu alla, ei paku kellelegi huvi ning igasugu kellad-viled väsitavad jällegi kiiresti ja muutuvad pikapeale üksluiseks ja igavaks.
Hiiumaa Muuseumi mõte, hakata traditsioonilisel moel villa ja riiet potisiniseks värvima, ongi täpselt seal keskel. Ühelt poolt hoitakse elus traditsioone, äratatakse ellu lugusid ja vaadatakse, kas vanad asjad ja võtted töötavad. Teisalt saab igaüks ise järgi vaadata, kuidas ühte või teist asja tehakse ning see ei saa kindlasti olema mingi tavaline protsess, vaid päris meeldejääv.
Ettevõtmist on suudetud ka üsna lustakal kombel turundada. Jällegi hea eesmärgi nimel. Loodetavasti võetakse muuseumi üleskutset, et tuua pileti vastu liiter kust, tõsiselt.
Kokkuhoitud kuue euro eest saab palaval suvel päris mitu jäätist või karastusjooki.
Muidugi võiks siit kaugemale mõelda ja kui juba suuremaid koguseid vaja, võiks keegi ehitada mobiilse paagiga ühendatud renni, mille saaks käiku lasta jaanipäevadel või suvistel Hiiumaa suurüritustel. Näiteks Viscosa Kultuuritehases on kindlasti nurgataguseid, kuhu taoline riistapuu panna. Kellele ei meeldiks anda panus Hiiumaa traditsioonide taaselustamiseks.
Lihtsalt ääremärkusena, Paul Kokla Hiiu sõnaraamatus on sõnale “kusi” toodud näidislauseks just seesama värvimine. Pole mingi naljategu, vaid tõsine asi.
Ja pealegi – puhas taaskasutus.
