Miskipärast on eestlase kuvand selline, et tahab ikka ise hakkama saada. Ei lähe abi küsima enne, kui ikka juba viimane häda käes on.
„Ah, mis nüüd mina,“ on vast meie kõigi peast läbi käinud. „Küll saab.“
Mäletan kunagi üht lugu, kuidas puusaliigese vahetamise operatsioonil käinud mees rääkis ajakirjanikule peale lõikust, et tegelikult sai ta endaga hakkama küll. Käia oli raske ja puid tassis kuurist nii, et pani puukorvi halge täis ja võttis selle hambusse, ise kahe kepi najal edasi liibates.
Selline suhtumine ei puuduta muidugi mitte kergemaid või raskemaid tervisemuresid ja ealisi iseärasusi, vaid tuleb ette igapäevaelus. Näiteks kasvõi läbipõlemine, millest tänapäeval aina rohkem räägitakse. Ega selleni viib ju samuti suhtumine, et küll saab. Peab saama! Tihtipeale ongi lahenduse leidmine raskem, kui ise töö ära teha ja võib-olla head lahendust polegi.
Ega need, kes abi vajavad, seda ei küsi ja ennast naljalt aidata ei lase ka. Ikka seesama vana hea „küll ma saan“. Eks muidugi tundub ju teiste sekkumine ebameeldiv, endal kuklas püsiv hirm näida saamatu või viletsana. Tihti hoiavad ka just need tunded eemal ka aidata soovijaid. Kuidas sa ikka lähed ütlema kellelegi, et kuule sul on abi vaja, sest sa ei saa enam hakkama.
Häid lahendusi sellistel puhkudel ei ole. Nagu teada, siis peab inimene lõpuks ise aru saama, et nüüd on aeg käes ja kui abi ei küsi, võib elu võtta hoopis ebameeldivamad pöörded. Olgu selleks siis vaimne krahh või otsast mädanev jalg.
ja