Euroopa Liit on tavaline asi. Nii see tundub meile igapäevaselt. Oleme sinna kuulumisega nii harjunud, et teisiti ei oskagi. Või me tegelikult ei mõtlegi selle peale.
Kuskile liitu kuulumise vajalikkuse üle võib muidugi vaielda ja kindlasti on mõlemal poolel pädevaid argumente, kuid kui plussid ja miinused kaalule panna, siis vajub allapoole see kauss, kus on plusside hunnik.
Raske on ette kujutada, milline oleks meie elu ilma Euroopast tulnud toetuseta. Jällegi, me ei pane tegelikult tähele, kui palju me sellega igapäevaselt kokku puutume. Alates joogivee puhtusest ja kanalisatsioonist kuni koolimajade, linnaruumi ja kõikvõimalike tegevustoetusteni välja.
Teine asi on liikumisvabadus, olgu see siis inimestele või kaupadele. Piirideta liikumine on teinud elu lihtsamaks. Paljud mäletavad veel seda, kuidas kasvõi Soome minnes tuli igat tretti tehes passikontrolli järjekorras seista. Või kuidas välismaal reisides oli vaja vahel helistada ning iga kord värises süda hirmust, et mitukümmend eurot üks kõne maksma läks.
Ega muidugi pole head ilma halvata. Meie elu reguleerivad paljuski Euroopa Liidu seadused, mis tunduvad meile vahel suurt pilti nähes ebaausad ja isegi ahistavad. Rääkimata vana Euroopa vastumeelsusest digimaailmale ja armastusest ikka veel kõik dokumendid välja printida-pastakaga allkirjastada.
Ühelt poolt ongi Euroopa justkui ühtne, kuid teisalt laiutab kultuuride ja arusaamade erinevuses meeletusuur lõhe. Kindlasti mõtleme me paljudest asjadest teisiti kui seda tehakse Lääne-Euroopas ja see vahe ei saagi niipea kinni kasvada, sest ühiskonna arusaamades võtavad muutused aega natuke kauem kui 20 aastat.
