Ekstreemsetest ilmanähtustest on saanud pigem normaalsus. Oleme isegi saanud viimastel aastatel kogeda nii kuumalaineid kui ka paukuvat pakast. Sekka vihmaveest tingitud uputust või rajusid tormituuli, mis elu ühel või teisel viisil mõneks ajaks seiskavad.
Meie kliima on muutunud heitlikuks, ettearvamatuks ja äärmuslikuks ning on vist aeg tunnistada, et see pole enam lihtsalt looduslik kõikumine. Meenub eelmisel aastal ühe Hiiumaa põllumehe mõttekäik, et juba ammu tuleb aru saada sellest, kuidas ilm ei püsi enam pigem stabiilne, vaid paugutab ühest servast teise. Seda tuleb arvesse võtta.
Inimkonna häda on see, et oma keskkonda hävitavaid eluviise ei taheta muuta, vaid ajapikku harjutakse sellega, kuidas asjad on. Muidugi hakkame me kiiresti tegelema millegagi, mis tabab meid nüüd ja kohe ja muudame võib-olla midagi ka elukorralduses.
Kliimamuutused on üsna aeglane protsess üksikisiku jaoks, kuid suurt pilti vaadates toimub kõik hirmuäratava kiirusega. Kes meist julgeb praegu arvata, millises kliimas elavad täiskasvanud lapsed, kes täna lasteaias käivad? Peab tunnistama, et mõte tulevikust teeb murelikuks.
Paljud hakkavad naarma, et jutt kliimamuutusest ja keskkonnahoiust on lihtsalt hüsteeriline jama. Halba ilma on olnud alati ja tuleb ka tulevikus. Arusaadav, et kõiksugu jutud rohepöördest ja kogu keskkonna teema intensiivne esitamine on ilmselgelt inimesed lihtsalt ära tüüdanud ja hirmutanud, teisalt aga on needsamad muutused ju käegakatsutavad.
