Tänases lehes ilmuv lugu tuleohtlikest kodudest Hiiumaal oli valmis juba eelmiseks lehenumbriks. Ruumipuudusel sai see edasi lükatud. Tänase lehe jaoks tuli seal aga juba teha korrektuure tõdemuses, et õnneks ei ole viie aasta jooksul Hiiumaal tulekahju tõttu surnud ühtegi inimest. Laupäeval hukkus Käinas tulekahjus 75-aastane inimene.
Viimase kolmekümne aasta jooksul on meie ellu tulnud igasugu reegleid, mida enne polnud või vähemalt ei kontrollitud. Täna paneme näiteks autoga sõites korralikult turvavöö peale ja saame ka aru, et me ei tee seda mitte trahvikartuses, vaid oma elu kaitseks.
Paraku suitsu- ja nüüd ka vinguandurite osas kohtab tihti arusaama, et suitsuandurit pole vaja. Tüütu piniseja. Statistika on karm: eelmise aasta lõpus kontrolliti suitsuandurite olemasolu üle Eesti ja suitsuandur oli puudu ligi veerandil eestimaalaste kodudest.
Käinas juhtunu aga näitab, et kortermajas pannakse lisaks oma elule ohtu ka naabrite oma. Mis oleks juhtunud, kui Käina kortermajas poleks trepikojas olnud töötavat suitsuandurit? Ei taha selle peale mõeldagi. Õnneks polegi vaja.
Kuid nagu näitab tänane pikem lehelugu tuleohtlikest kodudest, siis neid Hiiumaale ikka jagub. Tõele au andes oleks ka üks tuleohtlik kodu liiga palju. Rääkimata siis üle kaheksakümnest majapidamisest nagu päästeamet kirjutab.
Öeldakse, et suuremaid muutusi võetakse omaks põlvkonna jooksul. Suitsuanduritega paraku nii läinud ei ole, sest need on kõne all olnud juba pea 30 aastat. Mõtlekski andurist nii nagu turvavööst autos või helkurist jope küljes – see on elupäästja.
Kontrollime nüüd kõik suitsuandurid üle.
Aitäh.
