Eesti minu südames
Kerttu Rootsi
Ahjusoojad juustusaiad,
mis mu vanaisa tein’d.
Koristatud nisupõld,
kus paljajalu jooksmas käin’d.
Limpa jäätis, Tiina komm,
kõige magusamad on.
Kruusis maitsev taimetee,
rahulikuks meele teeb.
Puhkus Meenikunno rabas,
kus ämblik hõbevõrku koob.
Päikseloojang järve peal,
linnulaulu täis on hoov.
Kodukootud pehme sõir,
seda taevani ma kiita võin.
Kingiks vanaema poolt
lauasahtlis eesti kroon.
Jaanipäev,
kus kohtuvad
lõpuks Koit ja Hämarik,
maa, mis mööda jooksin ringi,
pihus marjakobarik.
Koduteater Vanemuine
Tartu linnas väikses, puises.
Lotte, Bruno, Adalbert,
viis maailmaruumi nende retk.
Vanaema suusakampsun,
mis mul seni alles on.
Maitsvalt lõhnav porknapiirak,
mis mu mamma firmaroog.
Kaerajaan on sündides
kõigil lastel soonte sees.
Rahvariides tantsupeol,
hääled peeneks leelo-lool.
Vanatädi õunakringel,
šokolaadi katte all.
Pehmes lumes lumeingel,
koduõues, akna all.
Kevadine Oskar Luts,
koolipõlwest mälestus.
Koidula kui ööbik, laulik,
vaimselt kaunis, eestlaslik.
Eesti meri, mets ja soo,
see on Eesti minule.
See maa mind lõpuks koju toob
ja teebki minust eestlase.
Kerttu Rootsi
***
Raul Vinni Minu Eesti
Carmen-Cassandra Kärtner
See tunne, mis meid valdab, kui seisad laulukaare all
Kui viisid kõik on valla ja miski eal ei tundu hall
Kui kõik me sulandume ühte, ei määra nahk või silmavärv
Kui meel on kõigil ühtne ja vaigistatud liigne lärm
See tunne, mis meid valdab, kui tantsid suurel staadionil
Kui laulu saatel tantsusammud loovad kauneid kujundeid
Kui võõra käsi minu käes, see hetk meid ühte liidab
Külg külje kõrval nii me teid ei iial lahku viida
See tunne, mida kirjeldan, on hindamatu, püha
See lugu, mis on kestnud aastasadu, kestab üha
Ta kuulub kodumaale, eesti rahvale veel enam
Ta kuulub neile, kes need teavad kodutunde iha.
Carmen-Cassandra Kärtner
