Samamoodi nagu raiutakse metsi, kerkivad kuskil hooned. Linnad laienevad kõrgusesse ja laiusesse. Autosid tekib aina rohkem, lennukeid lendab aina tihedamalt. Müra muudkui kasvab.
Hiiu Leht on viimastel kuudel avaldanud kaks intervjuud Kärdlas Kordoni loomeresidentuuris viibinud välismaalastega. Nad mõlemad on nimetanud üht ja sama väärtust, mida nad nautisid. Vaikust. Tundub esmapilgul kummaline väärtus, kuid me tihti ei oskagi hinnata seda, mis meile nii loomulik tundub.
Fred Jüssi on vaikust nimetanud loodusvaraks, vaikuses olemist privileegiks. Ta on rääkinud, et vaikuses ongi inimene iseendaga, üksi oma mõtetega. See on tema arvates ka üks põhjuseid, miks tahetakse viibida müras.
Kiirustavas maailmas ei oskagi me enam võtta aega maha, nautida hetke. Olla nii, et ainsaks heliks vaid inimese enda hingetõmbed. Olla iseendaga kahekesi. Tunda, kuidas vaikus võib olla kõrvulukustav. Seda, mida inimesed ei oska, seda nad kipuvad kartma. Ja nii jõuamegi selleni, millele viitas ka Fred Jüssi. Me kardame olla üksi omaenda mõtetega ja vaikus on meile võõras.
Tõsi on ka see, et aina vähemaks jääb neid paiku, arenenud läänes eriti, kus saab kuulatada vaikust. Hiiumaal on veel selliseid kohti.
Neil päevil lähevad hiidlased turismimessile, rääkimaks, kui palju toredat saarel on. Siin on ilus loodus, vinged üritused, lahedad lood.
Lisame siia ka vaikuse.
ja